Eestis moodustab 19. sajandi II pooles ja 20. sajandi alguses levinud historitsistlik puitarhitektuur suure osa meie asulate ja linnade ilmest siiani. Äratuntavaks jooneks puithistoritsismis on saetud (harvem treitud või puidust voolitud) dekoorielemendid – nn puitpits. Kaunistusteks on olnud katuseharjadel viilukroonid, fassaadil karniisid, pilastrid ja sambad.
Tänaseks on paljud ajaloolised puitelamutega piirkonnad saanud armastatud elupaigaks neile, kes hindavad materjali ehedust, lugudest tulvil pärandit, õdusa hoovi võlusid ning kokkuhoidvat kogukonda. Idee enese köitvus seisneb: elada linnas nagu maal – saada osa (korteri) komfordist, linna melust ning samas nautida looduslähedast äraolemist.
Pööningu sügisnumber on pidulikult pitsivahune. Puitpitsivahune.
Lisaks Tartu kortermaja loole kirjutame puitpitsist läbi aegade, selle Eestisse jõudmisest ning puitpitsimoes valitsenud suundadest-stiilidest.
Autor: Liisi Selg
Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum, Virumaa Muuseumid SA, autori kogu, Karola Mursu
