Eesti rahvausundis ja folklooris on teispoolsusse minekuga seotud rohkelt pärimust ja endeid, samuti tõrjemaagilisi toiminguid. Surma- ja matusekombestik on vanemast kiviajast peale seotud esivanemate kultusega, mille osaks oli veendumus, et surnud sugulased võtavad kogukonna elust osa ja mõjutavad elavate käekäiku. Vaatamata kristluse levikule püsisid matusekombestikus visalt eelkristlikud tavad. Nii on 17. sajandist palju teateid kadunukeste matmisest mitte kirikuaeda, vaid muistsetele külakalmistutele.
Usundiuurijad on rõhutanud, et juba eelkristlikul ajal on inimese teise ilma siirdumist pühitsetud rikkaliku sööminguga, millest usuti osa võtvat ka lahkunu hing. Varasemal ajal peeti matusesöömingut haual, aja jooksul hakati seda tegema kodus.
Eluringi lõpu teemalisest Pööningu talvenumbrist saab lugeda matusekommetest ja peielaudadest.
Autor: Anu Kannike
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Virumaa Muuseumid SA
