Veretoodete kasutamine kuulub paganlike kommete hulka. Muistsel ajal usuti, et veres elab hing ning seepärast joodi lahinguväljadel langenud kangelaste verd ja tarvitati seda muul viisil toiduks. Keskaja alguses üritati paganlikke kombeid kõrvale tõrjuda – verivorsti sööminegi oli keelatud –, kuid sügavalt juurdunud elujõulist traditsiooni ei õnnestunud kaotada. Mõistagi kasutati siis toiduvalmistamisel koduloomade verd.
Eesti Rahva Muuseumis 1920. aastatel tehtud uurimuse järgi jagunes Eesti jõuluvorstide valmistamisviiside poolest suures piiris kaheks – Lõuna-Eesti, kus söödi verivorsti, ning Põhja-Eesti ja saared, kus eelistati pigem valgeid vorste. Järva- ja Läänemaal ning Virumaa põhjaosas on olnud juba ajalooliselt kõrvuti nii valgeid (tangu-) kui verivorste.
Pööningu talvenumbris kirjutame (pühade)vorstidest ning jagame juhtnööre koduseks vorstiteoks.
Autor: Heli Nurger
Illustratsioonid: Tartu Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Virumaa Muuseumid SA, Tõnu Tunnel, erakogu
