Koolile pühendatud ajakirjanumbris esitleme Õpetajat ja Meistrit Leila Pärtelpoega. Lubasime intervjuud tehes, et sel korral ei räägi me niivõrd tema sisearhitektiloomingust, kuivõrd elust ja rollist õpetajana. Leila Pärtelpoja kodus tehtud fotod jäid Meistri soovil ilma allkirjadeta.
Lapsepõlv
Olin Sikupilli plika, elasin oma emapoolse vanaisa talus Lasnamäel. Isa pani mind Inglise kolledžisse, sealt on siiani pärit minu keelteoskus, loen vabalt nii inglise kui saksa keelt. Mu kooliteed toetas onu, kes oli Vabadussõja invaliid ning kellel endal lapsi ei olnud. Aga ma tean, mismoodi ka ema minu kooliskäimise nimel pingutas – ta oskas hästi õmmelda ja need, kes ema juurde õmblustöid tellima sattusid, ei läinud kunagi enam ära.
Sõja hakul põgenes pool meie kolledži klassist välismaale ja teine pool küüditati. See oli lapsepõlves niisugune läbielamine, mis püsis sees kogu elu.
Minu ristiisa oli baltisakslane, Pärnu käsitööline Dietrich. Ta oli Moskvas õppinud kondiiter. Tänu ristiisale tekkis mul huvi klassikalise mööbli vastu. Olen häbenenud, et kui baltisaksa mööbliga tegelen, peaksin olema baltisakslane, aga tegelikult olen pärisori. Mul ei ole olnud kõiki neid kombereegleid, mis neil olid.
Haritus
Kasvatusteadlane Airi Liimets on öelnud, et kõige suurem töö on harituse kasvatamine, aga seda peab inimene ise tegema ja tahtma – sellele ei aita kaasa kool. Tema kirjutas, et kõigepealt on Bildung (haridus – toimetuse märkus) – see on vaimne Bildung, mis kasvab juba lapseeas perekonnas, kust ta pärit on. Mina tahtsin lapsena muinasjutte lugeda. Lugesin kõik raamatukogud tühjaks, kuni jõudsin Prantsuse Sinisuka lugudeni, millest ma enam aru ei saanud.
Bildungile järgneb Kohtumine – keegi inimene, kes tähendab sulle kõike, aga mitte armastuse mõttes. Mina valisin selleks Ella Vende[1], kes oli minu õppejõud Tarbekunsti Instituudis. Ta oli saanud 1939. aastal riikliku stipendiumi ning käinud mujal maailmas end täiendamas. Ta oli Sorbonne´is loengutel ja maailma mööblimuuseumides käinud. Mina, loll Sikupilli plika, kellel oli lapsena vaid kuus värvipliiatsit, leidsin temas, keda järgida. Ma ei ole kohanud elus kedagi teist, kes oleks niimoodi armastanud klassikalist mööblit.
Töö
Noor inimene, kes läheb sisearhitektuuri õppima, ei tea tegelikult, millest koosneb kapp. Ma olen ise selle läbi elanud. Läksin kohe peale kooli lõpetamist 1954. aastal tööle. Tookord määrati mind tööle Kaubanduspalati reklaamibüroosse. See oli büroo, mis tegi graafilisi kujundusi seebipaberitele. Sisearhitektuuri osakonda Kaubanduspalatis siis ei olnud.
Mäletan oma esimest objekti. Pidin tegema kohvikusse kassa – see oli vanasti tähtis koht, ulakas putka. Ma ei teadnud sellest midagi, aga ikka pidin tegema. Õnneks oli vanasti see komme, et noorele lõpetajale ei antud kohe objekti, vaid anti vanem juhendaja, kes õpetas. Mina töötasin Salme Liiveri[2] käe all.
Õpetajatöö
Kunstiinstituudis oli selline aine nagu mõõtmispraktika, mida andis Ella Vende. Kui Ella 1961. aastal pensionile läks, andis ta oma loengud mulle. Lugesin ainet arhitektuuriüliõpilastele ja ruumikujunduse päevastele ja õhtustele tudengitele 3 korda aastas.
Mõõtmis- ja maalipraktika Palmses 1975.
„Juulikuu pühapäeva pealelõuna. Praktika lõpp. Hommikupoolikul leidsime rikka talu Palmse külas: seal oli alles kogu saali mööbel ja palju perekonnapilte Pahlenitest. Kuuma pühapäeva pealelõuna sunnib midagi ette võtma. Kehastusime valgete kardinate ja ilusate tütarlaste abil Pahlenite perekonnafotosid kordama. Tollel hetkel oli see halvamaitseline nali, mis nagu kõik lubamatu/sobimatu…, õhinat tekitab ja naerma ajab. Endiste pärisorjade lapsi 400 aastat hiljem…“ (L. Pärtelpoeg. Foto autor: Vello Liiv)
Ainet hakkasin õpetama ERMi traditsioonide põhjal. ERM käis Saaremaal ja neil oli seal midagi mõõtmata jäänud – kas oli küla liiga kaugel või lihtsalt ei jõutud sinna. Me käisime neid kohti koos Tamara Habichtiga[3] üle vaatamas ja joonistamas. See joonistamine osutus väga vajalikuks, kuna sisearhitekt peab joonistamist projekti tegemisel oskama. Projekti loomisel tuleb osata süveneda – mida sa ühe ukse või mõne teise kohaga teed, et see poolikuks või pealiskaudseks ei jääks. Ja vanas talus on igal asjal oma otstarve olemas, seal oli hea detaile jälgida.
Mõõtmis- ja maalipraktika Palmses 1975. (Foto: Vello Liiv)
Kord oli üks tudeng, kes ei viitsinud põrandat joonistada. Tegi suure ruudulise põranda, tõmbas sirged jooned. Mina ütlesin, et see pole päris nii. Võta mõõdulint ja mõõda need kivid ära. Pane niiviisi paika, nagu need on. Ja see väike vimka annabki tulemuse, et projekt näeb välja usutav.
ERMiga lõppes meie suhe, kuna ERKI rektor Jaan Vares[4] asus viima ellu venestamispoliitikat: võttis meie ülikooli vennasvabariikide õppureid. Aga siis ei võtnud saarlased meid enam oma kodudesse – ütlesid, et need poisid suitsetavad ja tüdrukud pillavad heintesse juuksenõelu. Viimase retke Saaremaale tegin koos Vello Liiviga[5], kes lisas mööbli joonistamise praktikale ka maalimise. Hommikul joonistati mööblit ja pealelõunal maaliti. Trügisime kunstnike kambaga selle ilusa nime varjul, et oleme maalijad, taludesse sisse ja kasutasime nende pliiti ja puid, ostsime neilt mune ja tahtsime igal hommikul putru keeta. Tagantjärele mõtlen, kust ma selle julguse võtsin?
Mõõtmis- ja maalipraktika Palmses 1975. (Foto: Vello Liiv)
Mõõtmis- ja maalipraktika Palmses 1975. (Foto: Vello Liiv)
Ainus koht, kus oli tühi maa ja palju mahajäänud maju, oli Ruhnu. Ella Vende oli mulle öelnud, et minge sinna, see on muinasjutt. Läksin esimest korda Ruhnule 1964. aastal. Kuigi ka siis oli juba nõukogude tegelikkus sinna kohale jõudnud, aga see teadmine, et seal kolhoosi ei ole, andis midagi juurde. Ma tundsin seal ennast õnnelikuna. See oli nii ilus saar!
Mööbliajalugu ja selle õpetamine
Helene Kuma[6], kes oli tulnud ERKI teadusdirektoriks, lõi korra majja, et kõik õppejõud peavad stažeerima. Kuna mina olin lugenud mööbliajalugu, hakkasin seda Helene Kuma soovitusel uurima. Ja mida rohkem ma uurisin, lugesin ja teada sain, seda rohkem mõistsin – teada on uhke tunne.
Kord tuli Eestisse külla üks Venemaa parimaid Euroopa mööbli asjatundjaid, T. M. Sokolova Ermitaažist. Küsisin tema käest, kas saaksin tulla Ermitaaži stažeerima. Ta muidugi, siin olles, vastas viisakalt, et hankige paberid. Mina hankisin paberid ja see käis kõik ametlikult kirjade kaudu. Kui ma siis 1. septembril 1969. a Ermitaaži jõudsin, võttis ta mind pahameelega vastu: „Mida te siin kavatsete teha, teil pole ju vene keelt, te räägite mingisugust tänavakeelt?!” Tõmbasin seepeale tagasi ja ta sai ise ka aru, et oli mulle liiga teinud. Saatis mind siis Ermitaaži raamatukogusse. See on Ermitaaži-sisene Nikolai II aegne raamatukogu, kuhu pääseb ainult eriloaga. Meie siin polnud midagi taolist näinud. Seal oli palju mööblit puudutavaid raamatuid.
ERKIs õpetasin ilma raamatuta, olid ainult fotod, mida üliõpilased pidid tundma. Fotode taga oli kirjas, mis maa, mis ajastu jne. See kast anti kätte nädal enne eksamit ja seda ei saanud koju viia. Terve kursus istus siis ühe nädala kooli ülemistel korrustel koridorides põrandal maas (seal oli vaiksem) ja see kast käis kambast kampa. Õpiti niimoodi, et üks küsis ja teine pidi ainult pilti vaadates vastama. See oli niiviisi õpitav, ebameeldivusi ei tekkinud ja aine sai arvestatud.
Kohtumine Aaltoga ja Soome
Mina ei olnud modernist ja veelgi enam ei järginud ma Bauhausi. Ülikoolis aga oli koolkond noori inimesi, keda pidi kasvatama modernismi vaimus Soome poole ja keda oligi ainuõige kasvatada Soome poole.
Käisin Soomes koos Eesti arhitektidega: kõigepealt käisid soomlased siin ja siis läksime meie neile külla. Sõitsime veel Leningradi kaudu Helsingisse. See oli 1964. aastal, mina olin selleks ajaks 10 aastat Kaubandusministeeriumi projekteerimise büroos töötanud, teinud kohvikuid, kõrtse ja restorane. Ja ma teadsin, missugune vaestemaja siin oli. Iga kord, kui tuli objekt, kaasnes käsk teha ka mööbel, sest midagi ei olnud saada. Ei ühtegi armatuuri ega midagi. Kõik need armatuurid, mis ma kasutasin, olid kõik minu oma tehtud.
Soomes nägin Alvar Aaltot[7], nägin teda inimese pilguga, kes on kogu aeg tundnud, et meil ei ole midagi. Mul oli kohe selge, et midagi niisugust, nagu Aalto tegi, ei ole Eestis võimalik teha. Alvar Aaltol oli seltskond ümber. Tal oli abiks üks rikas daam[8], kes aitas katsetada, mida ta soovis. See, kuidas ta katsetada sai, oli tema õnn! Sain aru, et mina pole muidugi Alvar Aalto ja et mina ei saaks neid ideid siin nagunii teostada. Keegi ei oleks siin hakanud mulle tegema Alvar Aalto mööblit. Ning seetõttu ei saanud ma Aaltost ka huvituda.
Mind vaimustas hoopis Carin Bryggman[9], kellega Turu Arhitektide Liidus tutvusin ja kes oli muuhulgas Turu kindluse sisekujundusarhitekt. Turu kindlusse oli tehtud kaasaegne renessanss-lahendus – nii, nagu mina hiljem tegin Tallinna raekojale.
Soomest tagasi tulles sain aru, et Tallinna vanalinn on üks uskumatu muinasjutt. Igas majas on diele[10]! Tol ajal oli võimalik veel kõigisse neisse vanadesse majadesse sisse vaadata, diele’des olid kapidki alles. Tõin Soomest kaasa mõtte võtta vanalinnas kasutusele keldrid.
Joonistamine kui omaaegne fotograafia
Üks nõukogude aja probleem oli ka see, et fotograafe ei olnud.
Kord tellis kultuuriministeerium minult ülevaate Tartu ülikooli vanast mööblist – mida sealt peaks kaitse alla võtma. Läksin kohale, mööbel asus Tartu kesklinnast kaugel ühes majas, ja pidin saama need esemed, mille võtaksin kaitse alla, kuidagi jäädvustatud. Kõigepealt – fotograafe ei olnud, ka Tartu Ülikooli juures ei olnud fotograafi, ja teiseks ei olnud ka tundlikku filmi ega tundlikku paberit, millega pimedas ruumis pildi kätte saanuks. Olin Tarbekunsti Instituudis õppinud silmsidega joonistama – ülevalt vasakult alla paremale. Võtad ühe detaili eesmärgiks ja püüad seda oma joonise peal õigele kohale panna, arvestades samal ajal kogu aeg seda, kui suureks joonis võib minna. Seda tuli teha nii, et tulevane arvelevõtja saaks aru, millise tooli ta peab arvele võtma. Õpetasin seda ka oma tudengitele. Praegu asuvad need tudengite joonistused ERMis.
Omaaegse fotograafia puudulikkuse tõttu on paljud asjad jäänud pildistamata. Näiteks 1941. aasta küüditamisel jäeti mõned omanikud oma korteritesse sisse ja 1949. aastal taheti nende kortereid kätte saada, sest Tallinnas oli tohutu eluruumide puudus – Venemaalt tuli inimesi Eestisse. Siis mõeldi neile endistele omanikele välja mingisugune süü. Tuldi hommikul sisse, võeti kogu mööbel arvele, vaadati kõik raamatud läbi, võeti ära, ja need asjad viidi selsamal päeval veoautodega ära. Selle mööbli jaoks tehti Tallinnas kaks kauplust, üks oli praeguse Hella Hundi kohal Pikal tänaval ja teine Vaksali tänaval (tänapäeval Nunne tänav – toim. märkus), praeguses Pagaripoiste kaupluses. Asju veeti kokku kuu aja jooksul. Omanikele anti võimalus neid esemeid kolme päeva jooksul tagasi osta, kuid kui kõik on võetud, siis ei ole ju enam ka raha, mille eest tagasi osta. Minu tädi, kellelt samuti oli mööbel ära viidud, sai tagasi osta voodi, puhvetkapi ja laua.
Mäletan, et olin selleks ajaks juba aasta Wunderlichi Tarbekunsti Instituudis õppinud ja mööbliloenguid kuulanud. Need äravõetud mööblid olid allahinnatud. Näiteks suur kõrge saali peegel, mille raamil hoidsid tuvid lillekimpe, maksis 10 rubla. Mul oli isa just surnud, ema kodune ja minu 7-rublane stipendium oli meie ainuke sissetulek. Elasin vanaisa majas koos teiste sugulastega. Siiski ostsin komisjonipoest mitu mööblieset, mis mul senini alles on.
Kodu
Minu mees, Ilmar Pärtelpoeg, oli kuulus suusahüppaja, tema isa, Hugo Pärtelpoeg, oli Otto Tiefi valitsuse rahandusminister. Mu mees ei armastanud eriti seda katkist kolu, mida ma koju muretsesin. Mõned asjad olid nagu see seal (L. Pärtelpoeg osutab ühele kodus olevale mööbliesemele) – Tuhala kummut, see oli arvatavasti Mellini kummut. See seisis 40 aastat mul lihtsalt vana vatiteki all, et keegi seda ei näeks. Kummutit oli kasutatud lae lupjamisel, et kõrgemale ronida. See oli üleni lubjapritsmeid täis, kuni ühed Peterburi restauraatorid selle korda tegid.
Mul on üks Barclay de Tolly sekretär, ma arvan, et see on Barclay oma. Barclay kirjutas oma naisele, et jäta ainult need kirjad alles, mis selles kapis on. Ja see sekretär on minu käes! Selle sain niimoodi, et naine, kelle mees hakkas teda kohe-kohe maha jätma, helistas mulle laupäeva õhtul ja ütles, et tal on vaja pühapäeval kella neljaks õhtul, et keegi selle kapi ära ostaks, sest siis tuleb tema mees teda maha jätma ja ta ei taha seda kappi mehele jätta!
Nõukogude ajal oli ju ikka niimoodi, et matused olid väga toredad – joodi palju ja kõik olid sõbralikud ja nauditi seda, et niisugune surnu neil tuttav oli ja… Sisearhitektide seltskonnas hoolitseti selle eest, et oleks olemas ikka kirstu- ja peiede raha, mis ei olnud ajal, mil Viru hotell juba olemas oli, väike summa. Ja mul oli ka see kirsturaha olemas ning mõtlesin, et ma ei sure veel niipea ära, lähen vaatan seda kappi. Läksin ja vaatasin ning nägin, kui tore see oli, ja ostsin selle ära oma kirsturaha eest.
Intervjuu Leila Pärtelpojaga tegid Heli Nurger ja Karola Mursu
Fotod: Vello Liiv ja Rasmus Jurkatam
Telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
[1] Ella Vende (1901–1987) oli kunstiajaloolane, Eesti Rahva Muuseumi teadur, Haridusministeeriumi muinsuskaitse spetsialist, Kunstimuuseumi direktor, Kunstiinstituudi õppejõud, tegeles baltisakslaste kunstivarade päästmisega.
[2] Salme Liiver (1909–1995) oli eesti teine diplomeeritud naisarhitekt.
[3] Tamara Habicht (1918–2001) oli etnograaf ja Eesti Rahva Muuseumi teadur.
[4] Jaan Vares (1927–2016) oli skulptor ja kunstipedagoog, ERKI professor ja kauaaegne rektor.
[5] Vello Liiv (1940) on disainer, mükoloog ja loodusfotograaf.
[6] Helene Kuma (1921–2009) oli keraamik, kunstiteadlane ja pedagoog.
[7] Alvar Aalto (1898–1976) oli Soome arhitekt ja disainer, Skandinaavia moodsa arhitektuuri mõjukamaid esindajaid.
[8] Maire Gullichsen (1907-1990) oli Soome kunstikollektsionäär ja patroon.
[9] Carin Bryggman (1920–1993) oli Soome sisekujundusarhitekt.
[10] diele on eeskoda Tallinna hiliskeskaegses kaupmehemajas.
