Tartus Kastani tänaval on rida puitpitsilisi sajandi alguse maju, mis möödajalutajate imetlevaid pilke püüavad. Maja nr 17 jätab uulitsalt vaadatuna ehk isegi mõnevõrra kammitsetuma ilme, hoovis avanevad aga vaated läbi kahe korruse ulatuvatele verandadele (paljude romantikute unistusele), mis oma kaarjate akende ja puitpitsivöödega hoonefrondil toretsevalt ette astuvad.
Hoovi sügavusse jääb veel mahult, ent mitte toreduselt väiksem samasse ansamblisse kuuluv torniga maja ning paar tagasihoidlikumat kõrvalhoonet – need kõik on 20. sajandi alguses puitpitsimoe lummuses ning historitsismi ja juugendi vaimus ehitatud. Hoonerühma seob tervikuks sarnane arhitektuurikeel ja detailideni kokku sobituv puitdekoor.
Tänavaäärses kortermajas on lisaks uhkele välisilmele palju vaatamisväärset ka interjööris: säilinud on laemaalingud – ja seda keldrist kuni teise korruseni välja! –, trafarettmustreid, marmoreeringut, aaderdust ja söövitatud ornamendiga klaase.
Eeslinnast linnaosaks
Tartu linna piiril, Veski ja Maarjamõisa (hilisema Kuperjanovi) tänavate vahel asunud Tähtvere mõisavälja ehituskruntideks jagamist alustati Tähtvere mõisniku Emil von Wulffi initsiatiivil 20. sajandi esimestel aastatel. Mõisamaadele kerkinud linnaosa, mis asus toona väljaspool linnapiiri, hakati nimetama Tähtvere eeslinnaks. Teisel pool Maarjamõisa tänavat Kastani tänava pikendusena rajatud Uue-Kastani tänava äärsed krundid hoonestati 20. sajandi esimesel kümnendil. 1914. aastal loendati Tähtvere eeslinnas 68 elamut, elanikke oli 2200. Kuuest tänavast olid kolm (sealhulgas Uue-Kastani tänav) elanike kulul sillutatud. 1916. aastal liideti linnaosa Vene Senati otsuse alusel Tartu linnaga.
Suur kinnisvaraäri
1903. aasta 5. detsembril sõlmisid Tähtvere mõisa omanik Emil von Wulff ja kaupmees Kristjan Hendriku poeg Pallo ostu-müügilepingu, mille alusel omandas viimane 405 ruutsülla suuruse hoonestamata maatüki Uue-Kastani tänava ääres ning paar aastat hiljem ka naaberkinnistu (praegused Kastani 23 ja 25). Uue-Kastani tänaval läks nüüd lahti vilgas ehitustöö: kinnistusraamatus leiduvate andmete alusel on ajavahemikus 1904–1907 ehitatud Kastani 17 aadressil kahekorruseline puitelamu ning samaaegselt naaberkrundile (Kastani 25) tänavaäärne puitelamu ja kaks hoovimaja (Kastani 21 ja Kastani 23).
1903. aastal on Pallole väljastatud Tartu kreisi politseivalitsuse tõend, et tema krundile, tänava äärde, on rajatud kahekordne kivist keldriruumidega puust elumaja, hoovile kahekordne puust elumaja kivivundamendil, puust puukuur, puust ait, kivist pesuköök ja saun ning kivi-vahvärk-konstruktsioonis ärklikorrusega tall-tõllakuur.
Võib oletada, et ehitusmeistriks oli üks samas kvartalis kinnistut omanud ehitusmeistritest – kas Carl Hansen või Wilhelm Sternfeldt. Ka omanik Kristjan Pallo ise tegeles ehitusäriga.
Tänavaäärse puumaja esimesel korrusel paiknesid üks viie- ja üks neljatoaline köögiga korter, teisel korrusel üks viietoaline korter ja viis eraldi välja üüritud tuba, keldrikorrusel kojamehe korter ning kauplus ühe väikese abiruumiga.
Hoone peale valmimist 1910. aastal. Fotolt on välja loetav hoone algupärane värvilahendus: historitsistlikule värviskeemile iseloomulikult on laudisega kaetud seinapinnad keskmiselt heledat tooni, korruste vahevööd ja aknaraamid on seinapinnast tumedamad, aknapiirded, fassaadidekoor ja muud dekoratiivsed puitosad aga seinapinnast märgatavalt heledamat tooni. Eenduvad katusetarindid on värvitud seinapinna tooni. (Foto: M. Siilivase kogu)
Paraku läks kaupmees Pallo äri aga peagi allamäge: 1917. a detsembris müüs ta krundil asuva kinnisvara 63 000 rubla eest Aleksander Peetri poeg Univerile ning aasta hiljem 23. detsembril kuulutati välja Kristjan Pallo liikuva varanduse müümine Moskva Tööstuse panga (endine Juncker &Ko) võlgade katteks. Elamu keldrikorrusele asus firma Kaltenberg & Ko nahakauplus, kinnistu püsis Kaltenbergi nimel 1940. aastani, mil majavaldus natsionaliseeriti. Nõukogude okupatsiooniaja esimesel poolel olid hooned peamiselt mujalt Eestisse saabunud vene raudteelaste perekondade eluasemeks. 1960.–1980. aastatel omandasid seniste asukate kortereid järk-järgult eestlastest elanikud. 1990. aastatel tagastati kinnisvara Saksamaal elanud õigusjärgsele omanikule, kes järgnenud aastatel kinnisvara korterhaaval maha müüs. Tänapäeval on elamu jaotatud mitme korteriomaniku vahel.
Hoonet on vähehaaval restaureeritud: enamik fassaadidetaile, näiteks peasissepääsu kohal olnud juugendlik sepisvarikatus, on ennistatud originaalkujul. Tänavaküljel olev taastatud piirdeaed järgib algse piirde eeskuju, kuigi kunagist toretsevat väravat üks-ühele ei taastatud. Hoone ruumistruktuuris on toimunud väiksemaid muudatusi ja rajatud on uusi vaheseinu seoses hoone korteriteks jagamise ning 1960.–1970. aastatel toimunud kapitaalremontidega. Omal ajal välja ehitamata jäänud pööningukorterid ning soklikorrusel paiknenud kunagised kaupluseruumid on tänapäevaks rekonstrueeritud esinduslikeks ja omanäolisteks korteriteks. Nii on tsaariajal kavandatud kahekorruselist puumajast saanud neljakorruseline elamu.
Kastani 17 hoone tänavapoolne fassaad.
Kastani 17 hoone tänavapoolne fassaad.
Maja ehivad rikkalikud puitpitskaunistused.
Hoone hoovipoolsele küljele jäävad läbi kahe korruse ulatuvad verandad. Fotol on esimese korruse korteri õdus istumispaik, taamalt paistab krundi sügavusse jääv samasse ansamblisse kuuluv hoovimaja.
Trepikojakapi juures on kasutatud põletatud ornamendiga klaase, mis lasevad ühtlasi kappi valgust.
Kaunite vormidega puittrepp trepikojas ning majarahva suksu.
Korterelamu maalingud ja nende restaureerimine
Kastani 17 puithoone kolmes korteris on säilinud lae- ja seinamaalinguid, mis tinglikult öeldes pärinevad hoone ehitusajast, aastast 1907. Tinglikult sellepärast, et esimese ja teise korruse korterite maalingud on restaureeritud tõenäoliselt 1980. aastatel ja originaalmaalingutele on algse eeskujul rekonstruktsioon täies ulatuses peale maalitud. Esimesel korrusel on siiski säilinud ka lõik originaalmaalingut, mis tuli taas nähtavale pärast vahepeal ehitatud kergvaheseina lammutamist. Lisaks esimese ja teise korruse suurtele, läbi hoone laiuvatele esinduskorteritele on seinu ja lagesid maalingutega dekoreeritud ka hoone soklikorrusel. Kuigi hoone sokliosa on kõrge, paiknevad selle korterid poolenisti maa all ning on arvatud, et seal võisid algselt elada hoone kojamees ning teenindav personal. Hoolimata sellest ei jää soklikorruse korteri maalingud kvaliteedilt alla ülakorruste omadele. Vastupidi – lisaks kahele täies mahus avatud originaal-laemaalingule on seal osaliselt avatud hilisemate viimistluskihtide alt ka kaks keerukat seinalahendust. Näiteks ühe ruumi seinapinna alumisse ossa on maalitud marmorit imiteeriv tahveldistega lambrii ning selle kohale, kuni laeni välja, on seina trükitud kogu pinda kattev tapeeti imiteeriv piiramata pinna muster, mis on teostatud trafarettide abil otse krohvile.
Soklikorrusel on ühe ruumi seinapinnal olnud kuni laeni välja trükitud, kogu pinda kattev tapeeti imiteeriv piiramata pinna muster, mis on teostatud trafarettide abil otse krohvile.
Seina üleminek laele (soklikorruse korteris).
Soklikorruse korteri laemaaling, mis ei jää kvaliteedilt alla ülakorruste omadele.
Stiililt on Kastani 17 hoone maalingud nii historitsistlikud kui ka juugendlikud, kuid iseseisvalt on iga maaling stiilipuhas. Teisel korrusel asuvas korteris on taastatud kaks laemaalingut – tänavapoolses eeskojas üks ja hoovipoolses söögitoas teine. Need on mõlemad stiililt 19. sajandi järelkajana historitsistlikud ning seega värvigammalt tumedad. Jõulise ja suure mustriga, trafarett-tehnikas teostatud ja pintsliga pärast ülemaalitud taimornamendid eeskojas muutuvad söögitoa nurgamotiivides läbimaalitud natüürmortideks, millel on esitatud puuvilju veinikarahviniga. Söögitoa lagi imiteerib tervikuna puitlage ning on teostatud historitsismiperioodil armastatud ja levinud väärispuitu imiteerivas aaderdustehnikas. See tähendab, et lagi on jagatud kassettideks ja (puit)laudadeks, mis moodustavad tervikliku kompositsiooni ning väljadele on maalitud puidumuster. Täpselt sama jaotust on kasutatud ka soklikorruse ühel lael, küll aga lihtsustatumalt ning seda tõenäoliselt selle pärast, et ruum on poole väiksem.
Teise korruse eeskoja historitsistlik laemaaling.
Teise korruse korteri söögitoa lagi imiteerib tervikuna puitlage ning on teostatud historitsismiperioodil armastatud ja levinud väärispuitu imiteerivas tehnikas – aaderdades: lagi on jagatud kassettideks ja (puit)laudadeks, mis moodustavad tervikliku kompositsiooni ning väljadele on maalitud puidumuster. Maalingu nurgamotiivides on natüürmordid puuviljade ja veinikarahviniga. Laemaaling on 1980. aastatel üle maalitud.
Söögitoale kohased elemendid laemaalingu nurkades.
Historitsistlikuks saab liigitada ka esimese korruse korteri endise söögitoa maalinguid, millest on nähtav ainult kitsas riba. Ruumi algsele funktsioonile vihjavad maalingufragmendil nähtavad puuviljavaagnad. Ruum on olnud millalgi kergvaheseina abil kaheks jagatud, see on ka maalingut poolitanud, ning mõlema toa laed on valgeks värvitud. Hiljem, kui vahesein on lammutatud, on maaling jälle nähtavale tulnud. On alust arvata, et originaalmaaling on tänini hilisema viimistluse all terviklikult säilinud.
Esimese korruse korteri hoovipoolse ruumi historitsistlikust laemaalingust on nähtav ainult kitsas riba.
Esimese korruse korteri hoovipoolse ruumi historitsistlikust laemaalingust on nähtav ainult kitsas riba.
Juugendstiil on nii vormikeelelt kui ka värvilahenduse poolest esindatud väga puhtakujuliselt esimese korruse korteri esinduslikus elutoas. Maalingu perimeeter on ääristatud tumepunasel taustal heleda stiliseeritud trafarettmustriga ning keskosa lillekompositsioon on teostatud pastelsete, juugendile omaselt halli, murtud roosa, rohelise ja sinise tooniga. Juugendlik joon on äratuntav ka soklikorruse teise lae nurgamotiivide ja roseti lillebukettidel.
Esimese korruse korteri elutoa juugendlik laemaaling.
Esimese korruse korteri elutoa juugendlik laemaaling.
Kõik originaalmaalingud on Kastani 17 hoones teostatud liimvärvidega, seega on nende pind matt ja sametine. Hilisemad rekonstruktsioonid on teostatud õlivärvidega, mis annab maalingutele kerge läike ning jõulisema mulje. Pole teada, kes on nende kolme (teisel korrusel kaks ja esimesel üks) laemaalingu rekonstruktsioonide autor, mis tõenäoliselt 1980. aastatel algsete maalingute eeskujul taastati. Soklikorruse kahe laemaalingu ja seinamaalingute uurimise ning avamise ja restaureerimisega tegelesid Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute restaureerimise osakonna üliõpilased ja õppejõud aastatel 2012–2013.
Autor: Karola Mursu
Aja- ja ehituslugu: Mart Siilivask
Konserveerimislugu: Kristiina Ribelus
Fotod: Rasmus Jurkatam, M. Siilivase kogu
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
