1932. aasta sügisel ostis kirjanik Artur Adson Rahumäele krundi, et oma perele – abikaasa Marie Underile ja tema lähikondsetele – kodu ehitada. Edgar Johan Kuusiku projekteeritud valge maja Vabaduse puiestee ja Veere tänava nurgal valmis aasta hiljem.
Uus kodu: pildil on Artur Adson ja Marie Under ning poetessi tütred Dagmar ja Hedda. (Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv)
Adsoni luulekogu „Rahumäe kannel“ (1973) peegeldab majaehituse kõrval oma aia sündi paigas, kus ei olnud veel naabreidki: „liiv ja liiv nink vahel kanarbik, / mõneʼ ruusahavvaʼ, künkäʼ, mättäʼ / nink seo kehvävõitu pedästik.“ Kruusa-aukude, liivasossi ja noorte mändide vahel, kus rohi ja lilled kasvada ei võinud, lohutasid Võrumaalt pärit meest tihased, rähnid ja leevikesed: küllap tuleb just siia „rahu perismaa“. Luulesse on talletatud aia rajamise raskust: kruusa tasandamist, mulla ja paekivide vedu. Muuseas tuleb välja, kui vajalik riist on aianduses käru. Kirjanikepaar elas Rahumäel 11 aastat, kuni paguluseni. Paljugi jäi kavatsuseks: näiteks lustlik, aga praktiline aiamaja, mille kavand on säilinud.
Aiamaja kavand. (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
1942. aasta sõjasuvel pani Adson aias maha kartuli. Päeviku märkmeist on näha, et siin kasvas 24 marjapõõsast, kirsipuu, olid maasikapeenrad. Istutati oma tammepuu ja mitu õunapuud. 1944. aasta kevadel kirjutas Adson: Nägime oma aias esimesi tulbi idusid. Aga ei saa seda võtta vaba südamega. Paguluses jõudsid Adsoni ja Underi luulesse teisedki koduaia õied: teeradu piiravad meenutustes kõrged lilled ja roomava mungalille ruske tuli, koja ümber kaardub metsviinapuu, ootab viimne roosipung, pärnaõite ja mustsõstarde lõhn. Praegugi õitseb siin kevadel nende täidisõieline sirel.
Marie Underi aegne sirel. (Foto: Toomas Tuul)
Toonasest aiast on säilinud vaid mõned fotod. Kirjas Friedebert Tuglasele 1971. aasta veebruaris ütleb Adson, et jõudis paekivid kiviktaimlate tarbeks kohale vedada. Paekiviterassid, -peenrad ja -trepid olid Nõmme aias 1930. aastatel midagi iseenesestmõistetavat; siinse aia mitmetasandilised kiviktaimlad rajasid aga juba maja järgmised elanikud Friedebert ja Elo Tuglas aastail 1957–1959. Tukla päevikumärge ütleb näiteks, et 1959. aasta mais Lõpetati (ühe) kiviktaimla ehitamine. Palju lilli ja roose istutatud. Priimulad, arabised ja tsillad täisõites. 1965. aasta juunis on ühes erakirjas read: Teile kirjutades kipun kogu aeg aeda, kus kiviktaimlad õitsevad nagu kirjud pärsia vaibad.
Kiviktaimlate pärsia vaibad. (Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
Sõjas oma Tartu-kodu kaotanud Tuglased asusid Adsonite majja ajutiselt sügisel 1944, jäid aga siia surmani. 1950. aastal langes Tuglas põlu alla. Rõhuval õigusteta ajal pakkus muremõtetest priiust aed. Ehkki selle tõeline õitseaeg sai võimalikuks ikkagi siseemigratsiooni lõppedes, sõprade ja näiteks Teaduste Akadeemia aiandi abiga, pandi alus toona.
Õdus istumiskoht aias: Tuglastel on külalised. (Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
Tuglaste aed pakkus ühtaegu intiimset varjulisust kui silmailu. (Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
Aastaring aias algas lõkkega. Underi luule mungalilli, Tuglase sõnutsi kresse, külvas kirjanik igal kevadel isiklikult ning tema napisõnalistes „Eluloolistes märkmetes“ on aastaringis sel lillel ikka oma koht. Näiteks: 16. IV 1952. Esimesed kressid maha pandud. Sellest peale üldse iga päev tundide kaupa aias oldud. Tervis kogu kevade parem olnud. Elo sekundeerib: 18. IV. 1952. Tuglas paneb kressiseemneid maha. Ma ei usu, et ilm veel nii soojaks jääb. Kuid hea, et tal värskes õhus tegemist, mis luid ei murra. Hiljem on alati üles tähendatud esimese kressiõie puhkemine.
Elo Tuglas tööhoos. Ta on 1956. aastal kirjutanud: Nõmmel on päevane kastmine rangelt keelatud – võetakse vesi ära. Pean iga taime istutamisel sellele mõtlema. (Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
Tuglaste aiast sai kaugemalgi tuntud paik. Aiandeist toodi huvitavaid, sageli haruldasi taimeliike. Elo käe all õitses siin sadakond roosipõõsast. Seejuures peegeldub tema päevikust vastutus ja mure: taimed vajasid kohta, kastmisvett, kahjuritõrjet, talvekatet. Iluaeda põimus tarbeaed: viljapuud, maasikad, vaarikad, lillkapsapeenar. Siin olid õdusad paigad istumiseks ja külalistega aja veetmiseks. Ükskord õnnestus Underile ja Adsonile läänest tulnud külalisega läkitada koduaia õunu ja fotosid.
Palju on siin aias korda saadetud sõprade ja ka talgute abil: fotol on Tuglast aitamas Jaan Eilart ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering 1967. aastal. (Foto: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu)
Peaaegu pime Tuglas saatis 1970. aasta detsembris, neli kuud enne surma ja Elo juba matnuna, Underile ja Adsonile hüvastijätukirja, kus kõneleb veel kord aiast ja oma unistusest püstitada sinna mälestusmärgid neile kirjanikele, kel on olnud murranguline tähendus meie kultuuriloos: Kristjan Jaak Peterson, Koidula, Liiv, Vilde, Suits, Under. Anton Starkopf jõudis valmis vaid Juhan Liivi, Tukla 100. sünniaastapäevaks jäädvustas Ants Mölder kivisse ka tema enda mälestuse.
Anton Starkopfi Juhan Liiv. (Foto: E.-M. Talivee)
Kirjanike aed on praegu üks Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna huviväärsustest: kõik uudishimulikud on teretulnud seda uudistama. Tõnismäe kandi puitagulis kasvanud Marie Underi luule kirjeldab mitmeid sellele ajale iseloomulikke aialilli ja muuseumi aias õitseb suviti ses vaimus Underi peenar.
Mart Ojasalu aretatud roos „Väike Illimar“. Ojasalu aretatud on ka roos „Marie Under“. (Foto: E.-M. Talivee)
Vaata ka: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Autor: Elle-Mari Talivee (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Fotod: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogu, E.-M. Talivee
