Aianduse ajalugu ulatub kaugesse sumerite jahiparkide ja hauakambrite seinamaalingutel kujutatud, veekanalite järgi kujundatud Egiptuse aedade aega, algusega ligi 5000 aastat tagasi. Eestis tehti samal ajal esimesi katsetusi teravilju kasvatada, Lähis-Idas oldi sellega juba viis tuhat aastat tegeletud. Euroopa aedade areng sai pärast mõningast pausi esimeste ristikäikudega seoses suurema tõuke. „Pimedal“ antiikaja ja ristisõdade vahelisel keskajal levisid aianduslikud ideed, oskused ja aiataimede kollektsioonid Vahemere-äärsetel araablaste vallutatud aladel, näiteks Andaluusias. Kristlikus Euroopas hoiti aiandustraditsioone alles peamiselt kloostrites, mistõttu on kloostriaedadel aianduse ajaloos tähtis koht. Kindlasti teatakse 9. sajandist pärit Püha Galleni kloostri aiaplaani, kuid huvitavaks allikaks on ka Karl Suure ettekirjutused maade haldamiseks koos pika nimekirjaga kasvatada soovitatud taimedest. Varaseimad tõendid siinse piirkonna aiandusest pärinevad 14. sajandist, esimeste teadetena puu- ja köögiviljakasvatusest. Arusaamad kultuuri- ja ajaloost sõltuvad sellest, kas ja missugused dokumendid on säilinud.
Euroopa iluaianduse ajaloos tuuakse esile 13. sajandi kirjameeste – Bartolomeus Anglicuse (Pariisis ja Saksamaal tegutsenud frantsiskaani), Albertus Magnuse (keskaja tuntuima saksa filosoofi ja dominiiklase) ja Bologna juristi Pietro de’ Crescenzi – töid. Albertus Magnusele kuulub ka palju tsiteeritud lõik koguteosest De vegetalibus et plantis libri (u 1260), kus ta kirjeldab muruga iluaia rajamist ning annab soovitusi aiataimede valiku ja erinevate aiaelementide paigutuse osas. Nende ja mitmete teiste tolleaegsete allikate varal on järeldatud, et nii Itaalias kui ka põhjapoolsemas Euroopas olid keskajal levinud kolme põhitüüpi iluaiad: alla aakri suurused lillepeenraga ääristatud muruaiad; mõne aakri suurused ja suuremad puuviljaaiad ning ulatuslikud pargimaastikud imetlemiseks või jahipidamiseks mõeldud loomade ja lindudega. Valduste suurus ja mitmekesisus olid seoses sotsiaalse kuuluvusega. Kui õukonna ja aadlike iluaiad hõlmasid enamjaolt kõiki kolme põhitüüpi rohkem kui 15 aakri suurusel alal, siis Euroopa linnakodanluse lilledega ääristatud muruaiad üle aakri ei ulatunud. Võimalikud olid muidugi ka vahepealsed variandid.
Saksa arheobotaanik Ulrich Willerding on rekonstrueerinud plaani esimest tüüpi iluaiast koos juurdekuuluva ürdiaiaga, võttes aluseks kirjeldused ja hiliskeskaegsed illustratsioonid. Guillaume de Lorrise ja Jean de Meuni poeemi ja õukonnakirjanduse menuki „Roosiromaan“ (Roman de la Rose, u 1230–1275) illustratsioonidel just sellist aeda kujutataksegi. Loo, mis pidi lahutama meelt ja õpetama armastusekunsti, esimese osa sündmused leiavad aset aias, naudingute kohas – locus amoensis –, mida 15. sajandi kunstnik väikeste lilledega muru, purskkaevu ja rohupingiga ning (vilja)puudega ääristatud lossiaiana on kujutanud. Lillede, puude ja põõsastega ääristatud, purskkaevu ja lillemuruga avatud maastikku näeme vendade Hubert ja Jan van Eycki loodud Genti altari keskmisel sisetahvlil (u 1420–1432). Pildil, mida võis näha vaid pidupäevadel, kui altar oli avatud, on kujutatud stseeni Johannese Evangeeliumist, kus rahvahulgad on kogunenud kummardama müstilist talle, ja mille taust viitab kirikuaasta ühe tähtsaima püha – Kristuse ülestõusmise kevadisele pargimaastikule. Madalas rohus on ära tuntavad kannikesed, võililled, kanakoole ja maikellukesed; lilleaasa servas pojengid, liiliad, iirised, kuutõverohi, sõnajalg, vereurmarohi ja teised.
Lamba kummardamine. Jan van Eyck (u 1390–1441)
Iluaeda kui maastikku, millega määratletakse kunstilist ruumi, võime sageli näha keskaegsetel pühapiltidel neitsi Maarjast ja naispühakutest, kuna Kristuse ja eriti meespühakute lugude taustaks on reeglina (pool)looduslik avatud maastik. Iluaed kui armastuse, pühaduse, naiselikkuse, pidulikkuse, luksuse ja staatuse sümbol oli hiliskeskaegses kunstis Eedeni aia ja paradiisi, Ülemlaulu suletud aia või naudingute aia metafoor ja allegooria, vastavalt religioossele või ilmalikule ideestikule, millisesse see asetus. Kindlasti oli taimede kujutamise üheks eesmärgiks iseloomustada maastikku. Kuid kogenud aednik ja loodusehuviline märkab, et mitte kõik taimed ei kasva seal nii, nagu oleme harjunud neid looduses nägema. Paljud moodustavad kummalisi kooslusi, õitsevad samal ajal ja kohtades, kus neid päriselus kohata ei loodaks. Neid ebakõlasid reaalsuse ja kunsti vahel oleks kahetsusväärne tähelepanuta jätta, sest võibolla mitte alati, kuid paljudel juhtudel siiski, on selle taga sümboolika, mis annab pildile eriomase tähenduse ja emotsionaalse värvingu. Samas ei ole kõik kunstnikud taimedest ühtviisi huvitatud.
Madonna roosiaias. Stefan Lochner (u 1400/1410–1451)
Taimesümboolikast hiliskeskajal
Hiliskeskaegne taimesümboolika on tihedalt seotud religioossete teemadega. Tõendeid selle rikkalikust kujundikeelest leiame Euroopa südamest. Määravad on õite värv, kuju ja lõhnaomadused. Pühapiltidel näeme sageli valgete õitega taimi sümboliseerimas pühakute ja neitsi Maarja hingelist puhtust ja süütust: Itaalia mõjutustega kunstis näiteks valget liiliat, Alpides ja põhja pool maikellukest. Vere värvi ehk punaseid õisi ja marju kujutatakse Kristuse ja märtrite kannatuse stseenides. Uskumuse kohaselt olid punased need taimed, mis kasvasid Kristuse risti all. Kuldne oli taevase valguse värv ja seostus Kristuse ülestõusmisega. Nurmenukke hüütakse tänini, ka eesti folklooris, taevavõtmeteks. Väljaküünlaid ehk üheksavägiseid usuti hoidvat eemal kurja. Tähendusrikas oli taime kolmetine harunemine või lehekuju – kolmainu tunnus, mis võis kajastuda ka näiteks nimes: üks jänesekapsa hiliskeskaegseid nimesid oli „halleluuja“. Püha vaimu sümboliseerib kurekell, sest selle õiekroon meenutas viit ringis istuvat tuvi. Lõhn näib olevat aga kõigist omadustest olulisim. Meeldiv lõhn oli pühaduse ja puhtuse tunnusmärk, meeldiva lõhnaga peletati eemale halba. Seepärast õnnistati kirikus vürtse, mida endaga kaasas kanda ja vääristati hiliskeskajal kultuuri jõudnud nelgisorte. Koos paljude teiste lõhnavate lilledega meenutasid need maiselt ebamaist paradiisi.
Püha Dominic Perugia altarimaalil. Fra Angelico (1395–1455)
Armastaja südamedaamiga. Illustratsioon palveraamatust 16. sajandist.
Autor: Ülle Sillasoo
Illustratsioonid: Wikimedia Commons
Loe lisaks:
- Sylvia Landsberg 2003. The Medieval Garden 2. trükk, University of Toronto Press.
- Penelope Hobhouse 2006. Aianduse ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Malle Leht, Marika Liivamägi ja Piia Pedakmäe. Tallinn: Varrak.
Et huvitavaid lugusid ikka jätkuks, telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
