Katsikul käimise komme on meil juba väga vana. Titesõnumi saanud, hakkasid naabriperede emad katsikul käima.Vanemate tõekspidamiste järgi võisid katsikule minna ainult abielunaised – kas siis naabrinaised või naissugulased, kel endal juba lapsed. Kõik naabrid-sugulased ei käinud katsikul korraga.
Adelheid Mathieseni ristsed (1913. a. Foto: Järvamaa muuseum, PM F 3432)
Katsekakk ja katsikupuder
Katsikule minnes võeti kaasa toitu, tavaliselt katsekakku või katsikuputru. Vanimaks katsekakuks ehk tuhuleivaks oli kas puhtast viljast leib, odrajahust karask, odraleib, jämedast nisujahust saialeib, vatsk – vastavalt sellele, kuidas kusagil piirkonnas neid kakke nimetati. Katsikupuder tehti odratangudest ning see erines igapäevasest selle poolest, et keedeti vee asemel piimaga. Mõnel pool olid tangudki eelnevalt piimas leotatud. Pudrule pandi või silmaks keskele. Katsikuputru viidi vanematel aegadel katsikupüttides ehk nurmikutes, 19. sajandi lõpus juba ka savikaussides või taldrikutel, mis seoti valgesse sitsirätti. Mõnel pool nimetati sel moel kaasavõetud toitu kompsudeks. Pudrule pandi pooleks lõigatud keedetud mune, nii et munakollased paistma jäid. Jõukamates peredes pandi pudru keskele tervelt küpsetatud kana, ümberringi keedetud munad. Mulgimaal oli kombeks panna poja sünni puhul pudru keskele kukk ja tütre puhul kana. Katsikule viidi ka jahu- või kruubiputru. Mõnes paigas viidi katsikule pudru asemel või sellele lisaks munarooga, terveid mune, odrajahukäkke, lihaga klimbisuppi, praetud sealiha ja mune. Hiljem laoti pudrule ka odra-, või nisujahust pannkooke. 19. sajandi lõpus hakati tangupudru asemel rohkem kaasa võtma riisi- või mannaputru ning püülijahust pannkooke. Eelmise sajandi algul võeti katsikule kaasa juba ka kringleid, kooke ja torte, tütarlapsele tavaliselt tort ja poisile kringel.
Titevarvas
Katsikutoitu pidi olema kaasa võetud nii palju, et kõik täiskasvanud pere liikmed seda maitsta ja lapsed söönuks saaks. Paiguti oli kombeks, et toidust pidi jätkuma ka „titevarvast“ koju kaasa viimiseks, kui katsikulistel endil kodus väikesi lapsi oli. Titevarbaks pandi kaasa kas tükike katsikukakku või –leiba või siis nõu põhja jäänud putru.
Tänapäeval tuleb kutset katsikule oodata, ilma kutseta või ette teatamata uut ilmakodanikku tervitama minna ei sobi. Katsikule minnes võiks tänagi ikka ise suupisted kaasa võtta ning külastus peaks olema lühike.
Ristsed ehk varrud ehk joodud
Ei ole täpselt teada, kuidas toimus nimeandmisega seotud rituaal muinasaegses Eestis, kuid teadupärast kannab ka hilisem kristlik kombestik endas varjatult mitmeid väga vanu jooni. Kiriklik ristimine ja selle tähistamine – ristsed, varrud, joodud – on rahvatraditsiooni sügavalt mõjutanud ja märksa enam muutnud kui kristlik laulatus või matus. Ristimine on meie kultuurikeskkonnas inimlapse elu esimene tähtsündmus. Kristlikes maades on ristimine traditsiooniliselt andnud lapsele eluõiguse ja tähendanud tema vastuvõtmist inimühiskonda, ristimisrituaali on vastsündinu saatuse kujundamisel ikka määravaks peetud. Kristliku vaate järgi ei ole ristimine mitte pelk formaalsus, vaid sellel on pühitsev vägi, mis seob endise pagana Jumalaga ning annab ta taevaste jõudude kaitse alla. Just ristimise kaudu saadakse ristiinimeseks. Alles pärast ristimist võis valjusti öelda lapse nime, et hoida ära vaenulike jõudude kallaletungid.
„Lapse nime ei räägida enni kui varuhumigu, kui kerku hakedaks minema.”
Usuti, et nimepanekul on tõepoolest inimese hingejõudu suurendav toime. Ristimistalituse juures oli tähtis koht tunnistajatel, vaderitel, kes võisid kinnitada, et ristimine on tõepoolest aset leidnud.
Ka maagilist, puhastavat ja pühitsevat pesemist ning vihtlemist on kunagi peetud väga oluliseks, ning iidne komme on hakanud seostuma ristimisega. Samast kombest ristimisjärgsel päeval saunas pesta kirjutab F. J. Wiedemann, ka mõned kogutud regilaulud viitavad sellele, et ristsed võisid seostuda saunas vihtlemisega.
„Ennevanasti oli veel titesaun, kui kergult ära tuldi ja joodu viimse päev oli. Ema läks titega sauna ja siis teisedki aeti sinna ja siis anti ambaraha.
Kui laps ristimiselt koju toodakse, antakse talle ukse all ehk koldes vitsu, et ta ikka hää laps oleks.“
Pärast ristimistalitust on olnud tavaks korraldada ristsed ehk varrud ehk joodud. Sellest kutsuti osa võtma kirikuõpetaja, ristivanemad, lähemad sugulased ja peresõbrad või naabrid. Traditsiooniliselt võeti varrudele kaasa kakukott, millesse pandi odraleib ehk varrukakk. Varruline pidi taldrikule lapsele hambaraha panema, seejärel toodi lauale munaroog. Hilisemal ajal oli ristimispeo laual ristimistort või kringel.
Daisy Stockeby ristimispidu (1928. a. Foto: Virumaa Muuseumid SA, RM F 1617:5)
Katsikupuder
- 0,5 l (2 klaasi) vett
- 1–2 sl rasva
- 3/4 klaasi odratangu
- 0,5 l (2 klaasi) piima
Ordatangud pesta ja leotada külmas vees. Piim ajada keema. Lisada rasv ja sool ning tangud koos leoveega. Keeta tasasel tulel, kuni tangud on poolpehmed. Lisada piim ja keeta, kuni puder on valmis. Peale panna võisilm.
Odrajahukarask
- 1/2 l petti või hapupiima
- 5–7 klaasi odrajahu
- 1/2 tl söögisoodat
- 2–3 sl sulavõid
- 1 tl soola
- Panni määrimiseks rasva
Sool segada jahu hulka. Kõik ained segada ja kloppida puulusikaga kõvasti läbi. Taigen valada õhukese kihina rasvaga määritud pannile ja küpsetada keskmise kuumusega ahjus. Karask on valmis, kui see on kuldpruun ning panni servade küljest lahti lööb. Lauale andmisel võib karaski kõrvale pakkuda võid ja rõõska piima.
Tangukakud
Tangud keeta piimaga paksuks pudruks. Puder jahutada ja lisada sulavõi, lahtiklopitud muna ja sool ning segada hästi läbi. Vormida ahjus (kapsalehel) küpsetamiseks väikesed kakud.
Leivavatsk
Kerkinud leivataigen rullida umbes 1 cm paksuseks neljakandiliseks tükiks. Määrida peale kartuliputru, keerata rulli, teha vees märjaks kastetud kätega siledaks ja panna pannile kerkima. Kerkinud päst küpsetada kuumas ahjus.
Liha-klimbisupp
- 0,5 kg sea- või veiseliha
- 3 l vett
- 2 porgandit
- 1 suurem sibul
- 5 kartulit
- soola
Klimpideks:
- 1–2 sl võid
- 1–2 muna (sõltuvalt suurusest)
- soola
- 1–1,5 dl piima
- 2 dl nisujahu
Pehmele võile lisada soolaga lahtisegatud muna, seejärel vaheldumisi piim ja jahu. Klimbitaigen segada ühtlaseks ja lasta veidi paisuda.
Liha panna külma veega keema, eemaldada vaht ja keeta tasasel tulel. Pool tundi enne keetmise lõppu maitsestada leem soolaga, lisada tükeldatud porgand ja sibul. Veerand tundi enne keetmise lõppu lisada supile tükeldatud kartul. Kui supp peaaegu valmis, lisada väikese lusikaga võetud klimbid ja keeta, kuni klimbid on pinnale tõusnud. Enne lauale andmist võiks supil paar minutit kaane all seista lasta, see tuleb maitseomadustele kasuks. Soovitaksin valmis supile raputada ka maitserohelist – supi välimus saab kaunim ja maitse veelgi parem.
Kasutatud allikad
- Mesikäpp, L. jt. 2012. Seto köök. Tallinn: Setomaa Tulevik.
- Moora, A. 1991. Eesti talurahva vanem toit II osa. Tallinn: Valgus.
- Moora, A. 1988. Eesti talurahva vanem toit I ja II köide. Tallinn: Valgus.
- Moora, A. Eestlaste vanadest tavanditoitudest ja jookidest. Kalenderteatmik.
- Moora, A. 2007. Eesti talurahva vanem toit. Tartu: Ilmamaa
- Kalvik, S. Eesti rahvatoite. Tallinn: Perioodika.
- Kersna, A; Rekkor, S.; Piiri, R.; Aarma, D.; Aavik, Õ.; Luigas, I.; Vendla, E.; Rego, I. 2006. Eesti rahvusköök. Tallinn: Maalehe Raamat.
- Artikleid usundi- ja kombeloost. Artikkel kogumikust Sator 1: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator1/ristimine.html
- Eesti Rahvaluule arhiiv, rahvaluulekogu (ERA): http://www.folklore.ee/era
- Akadeemilise Emakeele Seltsi kogu (AES).
- Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu.
- KRIKMANN, A.; SARV, I. (toim). 1980–1988 Eesti vanasõnad I–IV. Tallinn.
- Kettunen, L. 1920. Eesti varrud ‘Kindtaufe, Taufschmaus’. Eesti Kirjandus XIV, lk. 56–60
- Saareste, A. 1921. Mitmesugused riismed. Eesti Kirjandus XV, lk 392–394; 422– 425.
Märkus:
Lauri Kettuse etümoloogia järgi on „ristsete” sünonüümsõna varrud samatüveline nimisõnaga varb ‘oksaraag, vits’ ning verbiga varvutama ‘vitsadega lööma või kastma’ (Kettunen, L. 1920, lk 56–60; Talve. 1959).
Autor: Sirje Rekkor
Fotod: Järvamaa muuseum, Virumaa Muuseumid SA
