Kunstiteoste rännulood

Seikluslikke seikasid nelja 17. sajandi maali eluloos Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi kogus

Kadrioru kunstimuuseumis ja Mikkeli muuseumi kogus säilitatakse ja eksponeeritakse kunstiteoseid, mis on valminud sadu aastaid tagasi. Muuseumid ise nii vanad ei ole, Kadrioru kunstimuuseumi väliskunsti kogu sai alguse Eesti Kunstimuuseumi rajamisega 1919. aastal, Mikkeli muuseum asutati 1997. aastal. Mis elu on elanud need kunstiteosed enne kui neist said muuseumi eksponaadid, museaalid?

Kunstiteoste provenientsi (ehk päritolu) uurimine on oluline osa muuseumi kogude uurimise tööst, teose ajaloo tundmine aitab meil paremini mõista objekti ennast ning ajalooga objekt lisab omakorda ajaloosündmustele n-ö käegakatsutavust. Ideaalis võiks teose provenients ulatuda tagasi selle sünnilooni, nt valmimiseni kunstniku ateljees, tellimuse vormistamiseni kunstniku ja tellija vahel, kunstiteose idee kavandini kunstniku märkmetes. Vanema kunsti puhul on eeskujulikult dokumenteeritud ajalooga töid vähe, harva on teosed püsinud sajandeid samas kohas, ka kunagi kirikutesse tellitud altarid on sageli teinud hiljem ümbersünni kunstiteostena, need on minetanud oma algse funktsiooni palvuspiltidena ning leidnud nt kas reformatsiooni või revolutsioonijärgselt keskaegse kunsti näidetena koha erinevates kollektsioonides. Ka kuninglikesse kogudesse kuulunud kunstiteosed on tihti pärimiste ahelas oma „kodust“ kaugele liikunud ja seeläbi mälu kustutanud.

Tänase Eesti alal sai kunstikogumine laiemalt alguse 19. sajandil. Needki kogud lagunesid ja kanti laiali 20. sajandi esimese poole dramaatiliste ajaloosündmuste ajel, kahe maailmasõja vahelisel perioodil rändas Eestist välja arvukalt siinsetes kogudes leidunud kunstiteoseid, muist, mis siia jäid, leidsid uued omanikud. Samal ajal tuli 1920ndatel aastatel ka hulgaliselt vanemat kunsti Eestisse Nõukogude Venemaalt, kas siis bolševistliku režiimi eest Eesti kaudu Läände põgenejate või omariikluse kehtestades Peterburist, Moskvast jm Eestisse tagasipöördunud eestlastega. Nii mõnigi kord sarnanevad teoste päritolulood seikluslugudega. Siit mõned näited Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi kunstiteoste hulgast.

Legendid Mikkeli kogust

Kunstikollektsionäär Johannes Mikkel (1907–2006), kes kinkis 1997. aastal oma enam kui 600 teosest koosneva kunstikogu Eesti riigile, sidus talle kuulunud kunstiteosed kuulsate kunstnikega ning oluliste ajalooliste isikute ning sündmustega. Näiteks kuulus talle tema väitel ese, mille kuulus valgustusaja mõtleja Voltaire oli kinkinud Vene keisrinna Katariina Suurele, aga samuti Prantsuse keiser Napoleon Bonaparte’i isiklikus kasutuses olnud kohvikann. Johannes Mikkelile kuulunud teoste päritolulugudest üks fantastilisemaid on seotud maaliga „Õhtusöök Emmauses“, mida ta pidas 17. sajandi hispaania kunsti suurmeistri Diego Velazquezi noorpõlvetööks, kuid mis nüüd muuseumis kannab tagasihoidlikumat atributsiooni – tundmatu Hollandi karavadžist. Johannes Mikkel kohtus maaliga 1930. aastatel Tartus Gustav Kangro antiigiäris. Maaliga käis kaasas legend, mille järgi see pärines baltisaksa aadlikele (von) Krüdeneridele kuulunud Uue-Suislepa mõisast Viljandimaal. Ajakirjas Kollektsionäär (1991) jutustab Mikkel selle maali päritolu kohta mahlaka loo:

„Suislepa uutel omanikel oli peatselt tarvis elamist ümber kohandada. Vajati ka ust ühe väiksema seasulu jaoks. „Kuule,” lausus üks, „ma just eile nägin, lakas paistab üks nagu olevat, võib-olla sobib.”

Otsiti redel, mis ulatus parteni. Peatselt prantsatas uks tolmupilve tekitades põrandale. „No kas ma ei ütelnud, et sellest võib asja saada, ongi vana seasulu uks. Läheb vaja luuda, pangega vett ja kaltsu puhastamiseks. Aga oota, see on ju maalitud, mingi pilt peal! Tõmba kaltsuga ettevaatlikult ja vaata, kes sealt keskelt hakkab vastu vahtima! … Kuule, aga see võib veel hea asi olla, sellest võib ehk rahagi saada … Kas sa ikka kavatsed homme õunakoormaga Tartu sõita, pane see naljaviluks peale, äkki …”

Tundmatu Hollandi karavadžist. Õhtusöök Emmauses. U 1630. Õlimaal. Eesti Kunstimuuseum – Johannes Mikkeli kollektsioon.

Kollektsionääri poolt pajatatud tuhkatriinulugu šedöövri avastamisest, milles etendasid oma osa nii silmapaistev baltisaksa naiskirjanik ja suurilmadaam Barbara Juliana von Krüdener (1764–1824) kui maitsev õunasort (Suislepp), tundus pigem ilukirjandusliku dekoratsioonina kui ajaloolise infona. Muuseumis suhtuti sellesse loosse skeptiliselt, kuni mõne aasta eest leidis toonane Muinsuskaitseameti kunstimälestiste ekspert Viljar Vissel leidis Viljandi Muuseumi kogust Anna von Krüdeneri kaks akvarelli 1887. aastast, mis kujutab Uue-Suislepa mõisa interjööre, elutuba ja söögituba. Elutoa-pildil on näha diivani kohal kahtlusteta sama maali. Kuidas maal täpselt Tartusse jõudis, ei ole teada, Vissel oletab, et Kangro antiigiärisse jõudis maal koos teiste Uue-Suislepa mõisa maalidega 1930ndate aastate teisel poolel Moritz von Krüdeneri (1862–1936) väimehe kaudu. Vajadus maale müüa, oli võimalik et tingitud 1920. aasta maareformi järgsest olukorrast, mis jättis baltisaksa mõisnikud ilma oma tähtsamast sissetulekuallikast – maast. Seega, olgugi et maali teekond Viljandimaalt Tartusse õunakoorma kattena näib olevat väljamõeldis, on maali kunagine ajalugu seotud Uue-Suislepa mõisaga.

Anna von Krüdener. Uue-Suislepa mõisa elutoa interjöör. 1887. Akvarell. Viljandi Muuseum.

Kunstimuuseumi seiklejad

Omajagu dramaatikat on ka Kadrioru kunstimuuseumi Madalmaade kunsti kogusse kuuluval Leonaert Brameri maalil „Kristuse vahistamine“ (u 1626–1628). See öine stseen on maalitud kiltkivile perioodil kui Hollandi päritolu kunstnik tegutses Itaalias, kus kivile kui kauakestvale alusmaterjalile maalimine ei olnud nii erandlik kui mujal Euroopas. Maal osteti muuseumile eraisikult 1988. aastal, siis oli see kaheks tükiks, kattunud tumeda laki ja mustuse paatinaga ning vajas põhjalikku konserveerimist, alates 2010. aastast on teos muuseumi püsiekspositsioonis. Maali ajaloo väljaselgitamisel tuli ilmsiks, et see kuulus veel 20. sajandi I veerandil endise Tsaari-Venemaa kõrge riigiametniku Sergei I. Šidlovski (1861–1922) kogusse. Eestisse sattus see tõenäoliselt 1920. aastal, kui Šidlovski bolševistlikult Venemaalt siia ümber asus. Millal maal pooleks murdus, pole teada, kuid maali muuseumile müünud isik mäletab teost tükkidena juba oma lapsepõlvest.

Leonaert Bramer. Kristuse vahistamine. U 1626-1628.

Leonaert Bramer (1596-1674). Kristuse vahistamine. U 1626-1628. Õli. Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum

Kadrioru kunstimuuseumi kogusse kuuluvad ka kaks maali, mis on kunagi asunud Vene keiserlikus kogus, need on 17. sajandi hollandi kunsti näited, Gerard ter Borch II (1617–1681) ateljees valminud žanristseen „Kiri magavale sõdurile“ (u 1655–1660) ning Haarlemi kuulsa maastikumaalija Philips Wouwermani (1619–1668) „Hobuste jootmine“ (1655–1660). Mõlema maali ajaloo „reedavad“ meile maali esiküljele maalitud numbrid, esimeselt leiab vasakult punasega 3754 ja paremal valgega 145, teisel maalil vastavalt 3718 ja 86.

Gerard ter Borch II (1617–1681) ateljee. Kiri magavale sõdurile. U 1656–1660. Õli. Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum.

Philips Wouwerman (1619–1668). Hobuste jootmine. 1655–1660. Õli. Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum.

Punased numbrid pärinevad 18. sajandi lõpust ja nende numbrite järgi on maalid leitavad tsaar Paul I korraldusel Franz Labensky poolt koostatud Keiserliku Ermitaaži maaligalerii käsikirjalises kataloogist (1797). Valged numbrid on kümmekond aastat varasemad ja pärinevad ajast, kui maalid asusid keisrinna Katariina II favoriidi Grigori Orlovile kuulunud Marmorpalees.

Galeriisein Marmorpalees Peterburis. 1786. Akvarell. Venemaa Riiklik Ajalooarhiiv (RGIA).

1840. aasta paiku, seoses Nikolai I ajal toimunud suuremate ümberkorraldustega Ermitaaži kunstikogus, viidi maalid üle Strelna lossi (seda kinnitab kirje ühe maali tagaküljel ). Uuesti „liikuma“ pääsesid maalid arvatavasti seoses revolutsiooniaegse segadusega Venemaal. Eestisse jõudsid maalid ühes opteerujatega, võime vaid oletada, kuidas maalide liikumine toimus: bolševistlikul Venemaal, kus raha oli defitsiit, võidi maksta Eestisse tagasiasujatele nende kinnisvara müümise eest asjadega (sh maalides) ning opteerujad omakorda tasusid nendega oma kolimise/reisimisega seotud kulud. Muuseumisse jõudsid need maalid haridusministeeriumi kaudu 1926. aastal. Nende maalide puhul on võimalik liikuda ka ajaloos sammu võrra tagasi, enne kui maalid keiserlikus kogus kohtusid: Philips Wouwermani maastik kuulus varem Saksimaa kõrge riigiametniku krahv Heinrich von Brühli (1700–1763) kogusse, mille Katariina Suur 1769. aastal tervikuna ära ostis, ning „Kiri magavale sõdurile“ kuulus 18. saj II poolel nimeka Genfi kollektsionääri François Tronchini (1704–1798) kunstikogusse, mille Katariina Suur ostis tervikuna 1770. aastal.

Tänaseks on kõik neli maali osa Eesti Kunstimuuseumi kogus, kus need teosed säilitatakse koos oma lugudega ka homse tarvis.