Kolhooside loomine tähendas kogu Eestis suuri poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Tänapäevani on meid ümbritsevas keskkonnas kõige paremini tajutavateks ümberkorraldusteks kolhoosiaegsete asulate rajamine.
Korterelamute ehitamise eesmärgiks oli liita linna- ja maaelu plussid: luua linlikult tihe asustus, säilitades samal ajal maaelu eripära. Loodi tüüpprojekte, nii korter- kui individuaalelamutele. Kolhoosiaja alguses ehitati väiksema korterite arvu ja kuni kahe korrusega kortermaju, alates 1960. aastate lõpust–1970. aastatest kerkisid asulatesse juba kolmekorruselised ja kuni 24 korteriga elamud. Päris kolhoosiaja lõpul ehitati ka viiekorruselisi sektsioonelamuid.
Individuaalhoonete arhitektuur tugines algusaastatel laias laastus piirkondade ehitustraditsioonidele.
Pööningu sügisnumbris 3 (22) / 2020 tutvustame nõukogude perioodi tüüpprojekte – nii kortermajad kui individuaalelamute omi – ning vaatame, mis oli neile iseloomulik.
Autor: Liisi Kruusa
Illustratsioonid: Eesti Arhitektuurimuuseum, Rahvusarhiiv
