Nõukogude ajal oli valdavaks majandusmudeliks omamoodi käsumajandus, mida kutsuti plaanimajanduseks: ühes või teises liiduvabariigis toodeti sunni korras tooteid, mida siis teistega jagati. Tähtis polnud mitte kvaliteet ega tegelikud vajadused, vaid suur kogus ja etteseatud plaani täitmine. Kuna aga toiduaine- ja kõikvõimalike tarbeesemete puudus oli lõpuks nii suur, siis võimaldas riik absurdsel viisil ise ehitada kapitalistlikele ettevõtetele sarnaseid organisatsioone, kus plaani täitmise kõrval luges ka tulemus, oli võimalus oma tulusid investeerida ning oldi seega motiveeritud paremini töötama. Nendest tuntuimad on ühised, kuid otsustes peaaegu iseseisvad majapidamised, millel lubati osa kasumist enesele jätta – kolhoosid ning mitmesuguseid teenuseid ja tooteid pakkuvad tarbijate kooperatiivid.
Koopereerumise ehk siis koostegutsemise korras tegeleti neis kaubanduse ja toitlustuse, aga ka näiteks mööbli ja muude kaupade tööstusliku tootmisega. Seega ehitati ka Nõukogude Liidus tasapisi turumajanduse analoogi, mille efektiivsus tõestas paraku plaanimajanduse impotentsust ning aitas kaasa riigi murenemisele.
Pööningu sügisnumbrist 3 (22) / 2020 saab lugeda Eesti nõukogudeaegsetest kooperatiividest ning nende toodangust.
Autor: Karin Paulus
Fotod: Eesti muuseumid ja arhiivid
