Kirjanik Tõnu Õnnepalu mõtiskleb ka Pööningu talvenumbris – seekord tapeetidest. Ja meistritest. Ja elust.
Foto kodulehel: Eesti Rahva Muuseum
Uus tapeet
[…] Tapeet matab enda alla vana, matab mälestused. Kõige all võivad seal olla ajalehed, mille uudised pärinevad juba teisest ilmast. Mäletan, kuidas Esna mõisa renoveerimise käigus tuli tapeedikihtide alt välja tükk Genfi ajalehte, milles avaldatud surmakuulutuse järgi võis umbkaudu dateerida viimase mõisnike-aegse remondi. See oli toimunud XIX sajandi viimastel aastatel. Järgmised ajalehed olid juba eesti- ja nõukogudeaegsed. Igal ajal olid inimesed tahtnud, et nende elu tunduks neile uuena. On see naeruväärne? Üldse mitte. Eks ole nii mõnigi meie „elumuutev otsus“ või „kannapööre“ kah lihtsalt oma vana elu seintele uue tapeedi kleepimine. Kui sedagi. Aga mis siis? Korraks on tundub ju kõik ikka uue ja värskena. On seda siis nii vähe?
