Ehted on meie rahvakunsti kõige vanem säilinud osa. Kui rääkida rahvapärastest ehetest, seostame neid eelkõige rahvarõivastega. Rahvarõivad ja sinna juurde kuuluvad ehted kujunesid selliseks, nagu me neid praegu tunneme, peamiselt 18.–19. sajandil. Tihti nimetame rahvapärasteks ka kõiki etnograafilisi ehteid muinasajast uusajani.
Vaadates eesti ehteid võib näha erinevate rahvuste traditsioonide mõju, samuti rahvusvahelisi trende. Siiski on üritatud anda juurde kohalikku omapära. Näiteks Setumaal levinud müntidest kaelaehted sarnanevad paljude teiste rahadest tehtud keedega, kuid ainult siinmail kantakse neid kombineerituna keerdkettide, krõllide ja massiivsete sõlgedega. Samuti on kodarraha Eestile eripärane ehtetüüp, mida mujal ei tunta.
Sõlge ja preese võib pidada eriti oluliseks rahvarõivaste ehete komplekti osaks, need olid levinud üle Eesti. Üheks põhjuseks võib pidada sõle funktsionaalsust riideesemete kinnitamisel.
Pööningu kevadnumbrist nr 1 (24) / 2021 saab lugeda Eesti rahvapäraste ehete kujunemisest ning tuntumatest valmistajatest 20. sajandil.
Autor: Anne Raud
Fotod: autori kogu, Rahvusraamatukogu
