Patriotismist kunstis Hispaania moodi

Kunsti ja poliitika suhe on alati olnud keeruline, valulik ja vastuoluline. Mil määral saab looja säilitada sõltumatuse, milline on tema vastutus, kui ta esindab mõnda maailmavaadet ning seda oma kunstis väljendab – kas ta osaleb sellega poliitikas? Kas vaid opositsiooniline kunstnik on kiitmist väärt või saab tõsiseltvõetav olla ka kunst, mis on küll kooskõlas hetkel kehtiva võimu ideoloogiaga, kuid pole samas tellimuslik ideoloogiline produkt, vaid kunstniku vaba looming? Kas kunstnik vastutab selle eest, millise kuvandi kujundab tema looming riigist? Milles väljendub kunstniku patriotism, kas seda saab üldse olla või eeldada?

Kõik need lõpmatud küsimused on aktuaalsed praegu, kuid nad olid aktuaalsed ka sada aastat tagasi. Hispaanias nimetatakse seda „Zuloaga küsimuseks“, see kerkis päevakorrale 20. sajandi hakul, oli Ignacio Zuloaga (1870–1945) puhul aktuaalne kuni tema surmani ning seda pole lahendatud ka tänapäeval. Ignacio Zuloaga, Baskimaal sündinud, Eibari tuntud metallikunstniku peres kasvanud ja Pariisis kunsti õppinud maalikunstnik on Hispaania kunstis märgilise tähendusega meister. Teda kas armastatakse või vihatakse, kuid ükskõikseks ei jäta ta kedagi – nii oli tema elu ajal ja nii on ka tänapäeval. Nn Zuloaga küsimus kerkis palavalt päevakorda 1900. aastal, kui Pariisi maailmanäituse Hispaania paviljoni žürii hääletas maha Zuloaga maali „Enne härjavõitlust“ (1898), mida Pariisi kunstiringkondades esitatud töödest üheks kõige tugevamaks peeti. Põhjendusena tõi akadeemikutest žürii välja selle, et teos loob vale kuvandi Hispaaniast, näitab seda robustse, tumeda ja kurvameelsena, et maal on liiga terav ja ka kahemõtteline oma lähenemises ainesele ning arhailine oma maalikeele poolest. Paviljoni valiti kas impressionistlikud päikesepaistelised maastikuvaated või eksootikahõngulised moraliseerivad salongliku akademismi laadis žanristseenid. Kuna „ametlik“ suund oli näidata Hispaaniat kas ihaldusväärse suvepuhkuse sihtmärgi või kiiresti areneva modernistliku riigina, siis Zuloaga kunsti pöördumine rahvakultuuri sügavaimate kihtide poole, Hispaania maali kuldaja – 16.–17. sajandi – traditsioonide elluäratamine ja sugestiivne interpreteerimine ning traagilise elutunnetuse värvidega lõuendil materialiseerimine tundus ebamugava ja ebavajalikuna. Paviljoni ekspositsiooni kaasati peale kaasaegse maalikunsti ka ajalooliste kultuurimälestiste väljapanek Hispaania impeeriumi kõrgaegadest, tutvustades 15.–16. sajandi õukondlikku arhitektuuri, skulptuuri ja rafineeritud tarbekunsti. See kõik oli nii kauge üldarusaamast hispaanialikkusest, et vastukaaluks puristlikule ja „kohitsetud“ ametlikule väljapanekule korraldati läheduses terve rea flamenko muusika ja tantsu etendusi, mis aga langesid teise, rahvapärase ja labase folklorismi äärmusesse. Euroopa kunstiavalikkus oli žürii otsusest niivõrd šokeeritud, et lahvatus kriitiliste artiklite laviin, mis tipnes Zuloaga maali eksponeerimisega alternatiivnäitusel ja ostmisega Belgia kuningliku kunstimuuseumi kollektsiooni. Irooniline ja teravmeelne Zuloaga reageeris olukorrale saates Hispaania Püha Fernando kunstide akadeemia presidendile kirja: „Lugupeetud härra ja austatud maestro. Arvasin alati, et lükkasite mu suurejoonelise maali tagasi vaenulikkuse, kadeduse või rumaluse tõttu; nüüd aga, kui olen näinud seda armetut Hispaania maalikunsti sektsiooni maailmanäitusel, kuhu mind ei kaasatud, tahaksin avaldada teile oma piiritut tänulikkust heateo eest, mida mulle osutasite; pelgalt mõte, et oleksin pidanud sellisel näitusel osalema, tekitab minus hirmuvärinaid. Palun, et vabandaksite minu ennist ekslikku arvamust teie suhtes, näen nüüd selgelt, et teie otsus oli targasti tehtud. /…/ Igavesti teie ning teie kätt suudeldes, Ignacio Zuloaga.“

Kuidas hinnata kunstniku patriotismi? Kas selle järgi, kui meeldivad või meelitavad on tema tööd oma maa suhtes? Või selle järgi, kui aus, otsekohene, ajakohane ja ka valus on see küsimuste suhtes, mis on selle maa inimeste jaoks tähtsad? Või väljendub patriotism suhtumises pärandisse?

Ignacio Zuloaga oli sel teemal palju mõtisklenud ja kirjutanud: „Minu kaasmaalased on mind pidevalt rünnanud. Enamasti sellepärast, et nende arvates naeruvääristan ma Hispaaniat. Mõned heidavad mulle ette, et ma ei jäljenda loodust piisavalt täpselt, teisisõnu, sellisena, nagu see on; teised ei ole kunagi Hispaaniat näinud ega näe seda iial ning arvavad, et ka mina ei näe; mõned kinnitavad aga, et näen Hispaaniat võõra pilguga! /…/ Ei ja tuhat korda ei. Ma ei soovi loodust jäljendada sellisena, nagu see on. /…/ Mind huvitab inimese iseloom, taip, psühholoogia, otsin emotsiooni, mõneti romantilise nägemuse avaldumist. Mind huvitab realistist unistaja hing. /…/ Mind huvitab mõtete julgus ja ausus, see vali ja sügav karje, et võtta kokku Kastiilia hing, tuua paljud asjad ohvriks, et tähtsaim esile tõuseks. Tahaksin maalida seda hiiglaslikku Kastiiliat, mis mu meeli köidab, graniidist paletil, jämedal lõuendil, sepistatud rauast pintslite, musta ja kollase värviga. Tahan maalida südame ja mõistuse, mitte silmadega.“

On raske ette kujutada, kuidas võis kunstnikku Hispaania kultuuri vaenamises süüdistada, sest tema teod kõnelevad vastupidist. Olles jõukas ja edukas, tundis kunstnik kohustust säilitada oma maa pärandit – mitte ainult kunstiteoseid (tema kogusse kuulus terve rida El Greco, Zurbarani, Goya jt Hispaania meistrite märgilisi taieseid, samuti mitusada keskaegsete meistrite maali ja skulptuuri – ühte neist peeti kaua aega Michel Sittowi maaliks!), vaid ka hooneid ja maastikke! Ta ostis Fuendetodoses Goya sünnikodu ning rajas sinna kunstniku memoriaalmuuseumi. Kui Zuloaga seda tema jaoks püha paika kord taaskülastas, küsis ta tänaval kohatud poisilt, kas too teab, kes on Goya. Saanud vastuseks, et kas see ei ole küla pagar, rajas Zuloaga külakesse omal kulul kooli, et kõik Fuendetodose elanikud edaspidi teaksid, milline au on neil olla sündinud geeniuse sünnipaigas. Kastiilia La Manchas ostis kunstnik needsamad tuuleveskid, mida kogu maailm tunneb Servantese „Don Quijotte“ romaani järgi, samuti nende ümber asunud maa, et ükski modernistlik kinnisvara- või tööstusarendus ei ähvardaks seda ajaloolist pärandimaastikku. Sarnane lähenemine oli tal oma ateljee rajamisel Pedraza kindlusesse. See keskaegne kindlus kuulub nende Kastiilia kaitserajatiste ritta, mis rajati sajandeid kestnud moslemi kuningriikidega võitlemise ajal. Pedraza kindlusel oli eriline positsioon – see oli kuninglik vangla, kus hoiti kõrgest soost pantvangiks saadetud või sõjaohvriks langenud vastaseid. 20. sajandi alguseks varemestunud lossi ehitas kunstnik äärmiselt pieteeditundlikult oma ateljee ja kodu, säilitades arhitektuurimälestise terviklikkuse ja autentsuse. Säilitamiseks ostis ta veel mitmeid hektareid maad kindluse ümber, sest mõistis, et hoone lahutamatuks osaks on ka selle ümbrus ja tornidelt avanevad vaated.

Zuloaga armastus ja austus oma maa ja selle inimeste vastu oli tõsine, sügav ja karge nagu ka vana Kastiilia inimeste vaim ja kultuur. Sellest saavad osa kõik Mikkeli muuseumi külastajad näitusel „Zuloaga. Hispaania hing“, mis on avatud 5. septembrini.

Ignacio Zuloaga. Cándida hiinapärase õlarätiga. 1907. Õli, lõuend. 72 × 51,5. Erakogu.

Ignacio Zuloaga. Pikadoor. 1910. Õli, lõuend. 84 × 61,5. Erakogu, Ignacio Zuloaga muuseumi deposiit.

Ignacio Zuloaga. Pühade ohver. 1910. Õli, lõuend. 284 × 344. The Hispanic Society of America.

Ignacio Zuloaga. Manuel de Falla portree. 1932. Õli, lõuend. 158 × 137. Museo Ignacio Zuloaga, Pedraza.

Omistatud Gamonali meistrile. Neitsi Maarja palvehelmestega Valladolidi klarisside kloostrist. 16. saj algus. Õli, puit. 227 × 200. Museo Ignacio Zuloaga, Pedraza.