Anna kirikust ida poole pöörates juhatab võimas allee suurelt maanteelt põldude vahele. Veel mõni hetk ja astume ühest maailmast teise; kurakätt puude varjus helendab barokse kupliga kabel, mille ümber Purdi kunagiste mõisaomanike Baranoffide ja Ungern Sternbergide hauad, mis pisut sünged oma mahajäetuses, sunnivad mõtlema ühe maa ja selle kunagiste asukate saatusele. Tõllarataste kolinal jõuame mõisa. Heledas päikeselaigus kerkib silme ette murdkelpkatusega baroksetes vormides härrastemaja. Aegade jooksul on Purdi mõisa ehitatud, siis maha põletatud ja taas kord üles ehitatud. Siinse mõisamaja katuse all on kantud lapsed ilmale ja saadetud lahkunud viimasele teele. Purdis kõnelevad sajandid. Mõis puiestee lõpus on vanemaid ja salapärasemaid Eestis, mis aastate jooksul on ikka ja jälle äratanud uurijate tähelepanu.
Kui Purdi mõis 2016. aastal uue omaniku valdusse läks, viis Eesti Kunstiakadeemia konserveerimisosakonna meeskond läbi peahoone siseviimistlusuuringud. Hoone restaureerimine kujunes omamoodi õppeprotsessiks nii kaasatud spetsialistidele kui erialatudengitele. Mõisa üldine, „avatud ajalooraamatuna” konserveerimise idee lähtus eri ajastute väärtuslike kihistuste ja algupära, ajaloolise tunnetuse säilitamise ning kaasaegsete lahenduste (seal, kus originaali säilinud ei ole) sümbioosist. Purdist kujunes koht, kus arutada keeruliste muinsuskaitseliste mõistete üle ning mõtiskleda, mida me üldse peame autentseks: kas seda, milline mõis kunagi oli, või hoopis seda, millisena see on tänaseni säilinud.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (27) / 2021 kirjutame Järvamaal asuvast Purdi mõisast – selle endistest ja praegustest omanikest ning restaureerimisloost.
Autorid: Juhan Maiste (ajalugu); Hilkka Hiiop, Frank Lukk (restaureerimislugu)
Fotod: Rasmus Jurkatam, erakogu
