Vahel on vaja selleks, et oskaksime endale lähedal olevat hinnata, lüket, et keegi väljastpoolt meie kultuuriruumi sellele tunnustust või tähelepanu osutaks.
Ühes väikeses Valgamaa popsitalus ajab sakslanna Ute Wohlrab Eesti asja: ta on taastanud eestiaegse väiketalu ning võitleb vana-tori hobusetõu säilimise nimel.
Ute on oma talu üle uhke ja toonitab, et ajalooliselt on olnud tegemist vaese popsitaluga – üks õige päris-eesti asi! Mine tea, kas mõni eestlane seda nii väga rõhutakski. Elumaja on pisike ja hubane, talukompleks koos õue ümber paiknevate kõrvalhoonetega kompaktne. See on rajatud 20. sajandi alguses Kaasiku talu nime all, elumaja ehitatud 1930. aastatel peremehe enda projekti järgi – seetõttu on siinses talumajas, erinevalt ümberkaudsetest, olemas näiteks esik.
Majasse on Ute suhtunud suure aupaklikkusega: tunnetanud, sobitanud, katsetanud.
„Siin ei ole ühtegi sirget seina ega nurka. Kui te võtaksite vaaderpassi, arvaksite, et ma olen remonti tehes purjus olnud!“ juhib ta tähelepanu rätsepatööd meenutavale taastamisviisile.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (27) / 2021 vaatame ringi pisikeses ja hubases popsitares, kus keset eesti antiikmööblit ja väärtuslikku portselanikogu on ennast sisse seadnud üks kange ja südikas saks.
Autor: Karola Mursu
Fotod: Rasmus Jurkatam
