Paljudes kodudes leidub vana riidekraami näol esivanemate pärandust. Sagedamini on säilitatud just perelooga või peent käsitööoskust nõudnud esemeid: ristimis-, leeri- ja pulmakleite, titemütse, tikitud laudlinu ja käterätte, heegelpitse, voodi- ja saanitekke ning rahvarõivaid. Eks ole vahel proovitud ka südant kõvaks teha ja üht-teist ära anda, kasvõi muuseumisse. Aga ehk on mõnda omanäolist paigatud eset vaadates ka süda haledaks läinud ja see alles jäetud, sest silme ette kerkis elav kujutluspilt näputööd tegevast esiemast.
Säilinud tekstiilid on aga tihti kahjustunud ja nendega võib olla päris palju muret. Kui mitte ajahambad, siis ka hiired-rotid või putukate vastsed võivad esemeid närida. Närilised tekitavad auke-rebendeid, nende väljaheidetest ja uriinist jäävad raskesti eemaldatavad plekid. Koiliblikate vastsete söödud augud ja nende väljaheited kahjustavad samuti tekstiili. Niiskusest ja hallitusest tekivad kangasse erivärvilised plekid ja voolujooned, mistõttu riie pehkib ja kude hävib. Esineb ka inimese enda tegevusest tekkinud kahju: toidu-, ravimi- ja joogiplekid, deformatsioonid valest pesemisest või triikimisest ning kasutamisest viledaks kulunud rebendid. Õrnade, viledaks kulunud, auklike ja rebenditega tekstiilide töötluseks on tekstiilikonservaatoril oma võtted, millest üht-teist saab järgida koduski.
Pööningu talvenumbris nr 4 (29) / 2021 jagab tekstiilikonservaator Liili Aasmaa juhiseid, kuidas hooldada ja parandada esivanematest jäänud riideesemeid kodustes tingimustes.
Autor: Liili Aasma
Fotod: Liili Aasma, Astra Kütt
