Eesti talurahva menüüs oli liha aastasadu peamiselt hooajaline toit, mida jätkus sügistalviseks poolaastaks mihklipäevast varakevadeni. Ka sel ajal ei saanud liha iga päev volilt süüa, see oli laual heal juhul paar korda nädalas. Seevastu pühad ja perekondlikud tähtpäevad muutis eriliseks just liharohkus. Siinne lihtrahvas on läbi aegade söönud peamiselt sealiha. Lihatagavara soolati, vanemal ajal ka kuivatati. Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel rippusid singid rehetoas kerise kohal pikemat aega, Lõuna-Eestis suitsutati liha aga ägedas kuumuses vaid paar päeva. Tavaliselt tapeti taluperes aastas üks veis ja mõni vasikas, pulmadeks, varrudeks või matusteks oli kombeks veristada mullikas. Liha praadimine levis eestlaste seas alles 19. sajandi viimasel veerandil, kui uutesse korstnaga talumajadesse ehitati pliidid ja osteti sabaga pannid. Samal ajal hakkas populaarsust võitma kodulinnukasvatus, ehkki kanaliha hakati sööma aegapidi, veel 1930. aastailgi oli kanapraad pigem kallis restoraniroog.
Pööningu talvenumbris 4 (29) / 2021 vaatame nii eestlastest lihtrahva kui kõrgklassi toidulauale. Menüüs on liharoad – alates vasikapraest ja lambalihast kuni laululindudeni välja.
Autor: Anu Kannike
Fotod: Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Viljandi Muuseum
