Nagu enamik Eesti aleveid, hakkas Põlva välja kujunema 19. sajandi teisel poolel. Orajõe käänaku (põlve) kohal Maarja kiriku ja kirikumõisa juurde tekkinud alevikku hakatigi nimetama Põlveks ehk Põlvaks.
20. sajandi algul tegutses Põlvas mitu seltsi: rahvahariduse, tuletõrjujate ja põllumeeste selts ning kaubatarvitajate ühisus. Siinses kihelkonnakoolis õppis 80 last. Tööstustest oli suurim 35 töölisega villakraasimise, kangavanutamise ja riidevärvimistehas. Alevikus oli 5 poodi, sealhulgas raamatukauplus ning apteek. Rahvahariduse Selts oli 1910. aastal ehitanud omale esindusliku rahvamaja, millest sai aleviku peamine kultuurikeskus kuni 1991. aastani, mil valmis uus kultuurimaja.
Alevi arhitektuurilist arengut on kõige rohkem kujundanud rajoonikeskuse staatus ning suuremad ettevõtted, kes tootmishoonete ehitamise kõrval pidid oma töötajaile kindlustama ka elamispinna. Paisjärvest lõunas, asula vanemas osas paikneb praegu haldus-, kultuuri- ja ärikeskus, raudteejaamapoolsesse linnaossa on koondatud tööstus-, ehitus-, raudtee- ja laondusettevõtted. Sellele pandi alus juba nõukogude ajal, kui siin töötas kaks
suurettevõtet – Eesti Põllumajandustehnika (EPT) Põlva rajoonikoondis ja Eesti Kolhoosiehituse (EKE) Põlva kontor. Linnaõigused omistati Põlvale 1993. aastal.
Pööningu talvenumbris nr 4 (29) / 2021 tutvustame Põlva linna – selle arhitektuuri- ja kultuuriloolisi pärle alevi algusaegadest tänapäevani.
Autor: Heiki Pärdi
Fotod: Heiki Pärdi
