19. veebruaril 1866 kinnitas keiser Aleksander II Peterburis Balti kubermangude vallakogukonnaseaduse, mis vabastas vallad mõisa eestkoste ja järelevalve alt. Seda aastat peetakse iseseisvate omavalitsuste algusajaks. Seadusega eraldati mõisa- ja vallamaad, kõiki omavalitsusi kohustati asutama vallakoole, loodi vallakirjutaja ametikoht ning kogukonna elu korraldav organ vallavolikogu.
Oluliseks nõudeks oli kohustus viia vallakohtud mõisatest üle vallamaadele – see pani aluse eriotstarbeliste kohtu- ja vallamajade ehitamisele. Enne 1866. aasta seadust pidas vallakohus oma istungeid mõisa poolt eraldatud ruumides, tavaliselt kas valitseja- või teenijatemajas.
Pärast 1866. aasta vallareformi kulges uute kohtu- ja vallamajade ehitamine Eestis kaht erinevat teed pidi. Majanduslikult jõukamas Liivimaa kubermangus hakati neid püstitama kiiremini ja rohkem kui Eestimaa kubermangus. Enamik sellal Lõuna-Eestis ehitatud vallamaju olid piirkonnale iseloomulikud vanabalti ehk urbaltisch-tüüpi poolkelpkatusega puit- või kivihooned. Paljud neist olid nii suured, et ei vajanud hiljem juurdeehitusi ning nendes tegutsesid vallavalitsused kuni sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuni.
Saateks seekordsele kaaneloole – kodu vanas vallamajas –, kirjutame Pööningu suvenumbris nr 2 (32) / 2022 vallamajade algusaegadest Eestis.
Autor: Hanno Talving
Fotod: erakogu, Rahvusarhiiv
