Tänu hansaaja kaubasidemetele jõudsid Liivimaale mitmesugused võõramaised toiduained. Eriti suur mõju oli soolal kui siinse hansakaubanduse tähtsaimal sisseveoartiklil. Seda ostsid ka kohalikud talupojad, kes õppisid „suutäit soolast” väga kõrgelt hindama. Soola toodi Baltikumi algul Lüneburgi kaevandustest, 14. sajandi lõpust aga Prantsusmaalt Loire’i jõe suudmest ja Portugalist. Soolakasutuse laienedes hakati soolama ka võid ning alates 14. sajandist sööma võileiba. Sisse veeti teisigi maitseaineid, nagu pipar, ingver, safran, kaneel, suhkur, muskaatpähkel, samuti maitsepuuvilju (viigmarjad, datlid, mandlid, kreeka pähklid, apelsinid), viinamarjaveine, õlut ja juustu.
Toitude ja jookide maitserikkust suurendasid veel aias kasvatatavad taimed. Aianduskultuuri arendasid Saksamaalt siinsete kloostrite asukateks tulnud mungad ja nunnad, samuti linnaelanikud oma aialappidel. Toite maitsestati kõige enam sibula, petersellijuure ja mädarõika ning küüslauguga. Maitseainete mõju ei piirdunud ainult toitumisega – rahvas võttis omaks nende kasutamise nii meditsiinis kui tõrje- ja kaitsemaagias.
Pööningu lääneteemalises sügisnumbris nr 3 (33) / 2022 vaatame Euroopa läänealadelt siia jõudnud toiduaineid.
Autor: Anu Kannike
Illustratsioonid: Eesti Ajaloomuuseum SA, Harjumaa Muuseum, Tallinna Linnamuuseum, Tartu Linnaajaloo Muuseumid
