Talv on paikade tõde. Nullnivoo. Uut võimalikku elupaika tasub ikka vaatama minna talvel, õieti hilissügisel, kui ka lumi pole veel maastikku kinni katnud. Kevadel ja suvel oskab iga koht ennast ilusse ja valgusesse mähkida, aga vastu talve on nad nii, nagu nad on. Paika, mida õpid tundma ja armastama talvel, seda võid armastada alati. Talv on muidugi ka majade tõde. Sest talv sunnib meid majja, maja on meie talvine pelgupaik. Miks ta ei või olla ka talvine õnnepaik? Talv pole ju üldse paratamatult kurb ega lootusetu. Vastupidi, talv on suur lootuse generaator. Mida visamalt ta meid vaevab, seda kõrgemaks ta tõstab lootuse panused. Kes tuleb talvest läbi, on paljust läbi tulnud. Jälle on ta valmis valgust vastu võtma, jälle on ta kuidagi alasti. Talv on ka hingede, inimese, meie eneste tõde. Ta kahandab enesepettuse võimalused miinimumini. Oled nagu oled. Talv oleks nagu kibe vaenlane, aga on ehk hoopis sõber, kelle ees sa ennast lõpuks avada julged, julged öelda oma tõe, olgu ta pealegi valus.
Tõnu Õnnepalu mõtiskleb seekord talvistel teemadel.
Foto: Ülle Ülenurm (Wikimedia Commons)
