Aednikud on ikka tahtnud oma aias kasvatada ka eksootilisemaid taimi, mis rõõmustavad silma erksavärviliste õite või erilise kasvukujuga, kuid ei suuda õues põhjamaist talve üle elada. Sellised taimed tuleb sügisel aegsasti mullast välja kaevata, keldrisse või jahedasse tuppa hoiule seada ning siis kevade saabudes jälle peenrasse istutada.
Daaliad toodi Euroopasse ilmselt 18. sajandi lõpul. Ka siin prooviti algul nende mugulaid süüa, kuid see komme ei tahtnud juurduda. Küll aga hinnati kõrgelt daaliaõite eksootilist ilu, eriti pärast seda, kui aretustöö käigus saadi täidisõielised sordid. 19. sajandi keskpaigaks oli aeddaalia (Dahlia x hortensis) vallutanud kogu Euroopa. Eestisse jõudsid daaliad oma kuulsuse tipul 1830. aastatel. Tõenäoliselt toodi need kaunid taimed kõigepealt mõisaaedadesse, kust nad tasapisi taludessegi levisid.
Aedgladiooli (Gladiolus x hortulanus) on Eesti peetud 20. sajandi lilleks. Esimesed Aafrika gladiooliliigid toodi Euroopasse 18. sajandi II poolel ja neist said seejärel hoogustunud aretustöös aedgladiooli esivanemad. Eestis olid gladioolid aga veel 1930. aastatel üsna vähetuntud. Nõukogude ajal teati gladiooli juba hästi. Siis tähendas nende õitseaja saabumine kooliaasta algust ja 1. septembril võis koolijütse sageli kooli poole minemas näha, pikad gladioolivarred peos.
Pööningu talvenumbris 2022 kirjutame külmaõrnadest aialilledest – daaliatest (alias jorjen jorjel, jüreen, juriin ja jürilill) ja gladioolidest.
Autor: Anneli Banner
Fotod: Eesti Vabaõhumuuseum, Sotsialistlik Põllumajandus, erakogu
