Esimesed klaasitud aknad hakkasid meie aladel levima juba 13. sajandil, seda peamiselt kirikutes, kloostrites või uhkemates linna- ja mõisamajades. Taluarhitektuuris saab klaasitud akendest rääkida siiski alles alates 19. sajandi I poolest. Sinnamaani pääses valgus hoonesse väikese nelinurkse ava kaudu, mida sai katta puust luugiga – lisaks ruumi valgustamisele ja õhutamisele oli oluline ka enda kaitsmise võimalus. Soojapidavuse tagamiseks kaeti aknad vahel õlgmattidega, mis ööseks ette riputati, hommikul aga akna kohale rulli keerati. Aknaklaasi eelkäijateks olid loomapõis, -nahk, riie, vahapaber või õhuke puulaast.
13.–17. sajand
Aknaklaasi hakati meie aladele sisse tooma 13. saj II poolel peamiselt Saksamaalt. Ilmselt valmistati klaasi ka peagi kohapeal – 1520. aastast on Tallinnas mainitud ametinimetust „Jacob glazemaker“ (klaasivalmistaja). 1628. aastal hakati Hiiumaal Hüti klaasikojas tööstuslikult klaasi tootma, hiljem avati Eestis mitmeid väiksemaid klaasikodasid.
Klaas oli luksuskaup ja seda said endale lubada vaid väga jõukad aadlikud – nii sai akendest omamoodi hoone omaniku staatuse näitaja. Aknaklaas oli paks ja puhumisel tekkinud mullide tõttu üpris läbipaistmatu.
Kuna tehniliselt oli võimalik toota vaid väiksemõõdulisi klaasitükke, olid ka akende klaasruudud tillukesed (ca 15 x 10 cm). Klaasitükid ühendati omavahel tinaribadega. Tinaraamides aknad kinnitusid algselt kivist aknapiitade külge ning neid polnud võimalik avada.
17. sajand–18. sajand
Klaasitööstuse arenedes hakkas aknaklaas luksuskauba staatust tasahilju minetama ning aknad muutuma tänavapildis tavalisemaks. Siiski olid need veel 17.–18. sajandilgi jõukuse märgiks. Aknaklaasi formaat püsis endiselt väike. Ristvaltspuu ja rõhtpuu jagasid akna vasaku-parema ning ülemise-alumise poole sümmeetriliselt ühesuurusteks osadeks.
Pärast seda, kui Eestis klaasi tööstuslikult ja suuremates mõõtmetes valmistama hakati, suurenes ka akende pind. Et suuremad klaasruudud stabiilselt aknaraami külge kinnitada, kasutati puitprosse.
18. sajandil tõsteti aknakujunduses rõhtvaltspuu ülespoole: akna alumine osa sai kõrgem kui ülemine. Prantsusmaa eeskujul valmistati aknaraamid üksteise vastu käivaks, sulgemiseks kasutati kremooni. Sajandi lõpupoole suurenes klaasruut veelgi ning raamijaotuses kasutati prossipulki vähem.
18.–19. sajand
Aknajaotuses tõsteti rõhtvaltspuu ülespoole või see kadus hoopis, kuna polnud konstruktsiooniliselt enam vajalik. Akna roll ruumide valgustamisel suurenes üha, valdavaks sai 6-ruuduline aknatüüp, mis koosnes kahest väljapoole avanevast raamist ja püstvaltspuust. Soojakulu kokkuhoidmiseks hakati talveperioodil kasutama siseraame, mille tarvis tehti aknalengidesse (piitadesse) valtsid.
Klassitsismiperioodil suurenes akna roll ruumide valgustamisel. Valitsevaks sai 6 ruuduga aknajaotus, mida poolitas püstvaltspuu ehk impost. Rõhtvaltspuu tõsteti kas ülespoole või see kadus hoopis, kuna polnud konstruktsiooniliselt enam vajalik.
19. sajandi lõpp–20. sajandi algus
Linnastumine, jõudsalt kasvav elamuehitus ja tõusev hügieeni- ning terviseteadlikkus tõid kaasa ruumide, korruste kõrguse (ja akende) suurenemise ning „aknamoes“ õhutusaknad, mis paigutati tavaliselt aknaraami- ja prossilaudadesse ning asuvad enamasti akna vasakus nurgas (väljastpoolt vaadates). Aknaavade kõrgemaks muutumine tõi tagasi rõhtvaltspuu, selle kohale tehti terve raam või kaks raami, mis sulguvad püstvaltspuu vastu. Klaasitööstuste uute tootmisvõimalustega, mis võimaldasid valmistada suuremate mõõtmetega klaasi, kadusid akna alumises jaotuses nüüd prossipulgad.
Kuna väljapoole avanevad raamid osutusid linnas ebapraktiliseks, hakati valmistama sissepoole avanevaid raame.
19.–20. sajandi vahetusel muutusid eluruumid ja aknad kõrgemaks. Kasvanud hügieeni- ning terviseteadlikkus tõi kaasa õhutusaknad, mis paigutati tavaliselt aknaraami- ja prossilaudadesse ning asuvad enamasti akna vasakus nurgas.
Aknaavade kõrgemaks muutumine tõi tagasi rõhtvaltspuu, selle kohale tehti püstvaltspuu vastu sulguv(ad) raam(id). Klaasitööstused valmistasid nüüd suuremate mõõtudega klaasi, mistõttu akna alumises jaotuses kadusid prossipulgad.
Aknad said osaks arhitektuurist: historitsismi vaimus valmistati raamidesse keerukaid kujundeid ja nikerdusi. Juugendstiil tõi tagasi väikeste ruutudega aknajaotuse, mis siinkohal omas vaid esteetilist funktsiooni – suuremõõtmelist aknaklaasi osati juba valmistada küll. Väiksema ruudustikuga akna ülaosa tulenes ühelt poolt juugendstiili uuenduslikust ilmest, teisalt ammutati inspiratsiooni rahvusromantilisest keskaja ideaalist, kus aknad prossipulkadega väikesteks ruutudeks olid jaotatud.
Historitsistlik arhitektuur ammutas ainest ajaloolistest stiilidest. Neogootilikud tervkaarsed aknad aimavad järele keskaja arhitektuuri. (Kuressaare, Lossi 16)
Juugendstiilis tuli moodi väikseruuduline akna ülaosa jaotus. (Viljandi, Pikk 4. Foto: Rasmus Jurkatam)
Juugendlik väikseruuduline akna ülaosa jaotus. (Kuressaare, Talve 13)
1920. aastad
Pärast toretsevat historitsismi ja uuendusmeelset juugendit muutus hoonete üldmulje justkui vastureaktsioonina sajandivahetusel piire kõigutanud stiilidele rahulikumaks ja traditsioonilisemaks Eeskujuks seati 19. saj alguse uusklassitsism, mis aknakujunduses tähendas 6-ruuduliste aknaraamide (kahe raamiga, kolm ruutu raamis, ilma rõhtvaltspuuta) naasmist .
1920. aastatel tõusis au sisse traditsiooniline arhitektuur: eeskujuks võeti 19. saj alguse uusklassitsism. Aknakujundusse naasis 6-ruuduline aknaraam (kahe raamiga, kolm ruutu raamis, ilma rõhtvaltspuuta. Viimsi Vabaõhumuuseumi Kingu talu elamu)
1930. aastad
Funktsionalismi tulekuga pöörati pilk minevikult tulevikule, uuele arhitektuurile. Aknajaotuses kadusid funktsionaalsuse seisukohast mittevajalikud prossipulgad. Aken muutus 1-, 2- või 3-osaliseks, puitosad profileeringult lihtsaks. Loobuti eluruumide suursugusest ja ebafunktsionaalsest kõrgusest, koos nendega muutusid madalamaks ka aknad. Akna laius seevastu sõltus ruumi suurusest. Moodi tulid lintaknad, mis laiade „ribadena“ hoone arhitektuurilist horisontaalsust pidid rõhutama. Kuna tehnilistel põhjustel aknaid piki hoonet järjest veel ehitada ei olnud võimalik, loodi rõhtne illusioon sageli akende vahele kujundatud tumedama krohvipinnaga, mis aknariba visuaalselt pikendas. Nii arhitektuurilise üldmulje kui ka ruumidesse avaruse ja valguse toomiseks kasutati sageli nurgaaknaid, mis küll ruumide soojasäästlikkusele tihtipeale kaasa ei räägi.
1930. aastate funktsionalismi mõjul muutusid ruumid ja nendega koos aknad madalamaks. Aknajaotuses kadusid funktsionaalsuse seisukohast mittevajalikud prossipulgad. Aken muutus 1-, 2- või 3-osaliseks, puitosad profileeringult lihtsaks. Moodi läksid hoone horisontaalusust rõhutavad lintaknad, sageli aitas sellele kaasa akende vahele kujundatud tumedam krohvipind.
Puumajadel asuvad aknad eksterjööris reeglina laudisega samal tasapinnal. Sageli unustatakse see soojustamise käigus ära ning nii jäävad aknad ebaloomulikult „auku“. Taolised nišid soodustavad niiskuse ja mustuse kogunemist aknaavasse ning raami eluiga väheneb.
Autor: Karola Mursu
Fotod: Karola Mursu, Rasmus Jurkatam
Allikad:
- Akende remontimine. Kuressaare linnavalitsuse nõuandeleht, 2000.
- Aknad. Ajalugu ning nõuandeid renoveerimiseks. Rootsi Riigi Muinsuskaitseamet, 1997.
- Aken. Puitaken ja selle remontimine. Muinsuskaitseameti infovoldik.
