Tuntud sentents Carpe diem! pärineb Horatiuse (65 eKr–8 pKr) oodist. See kutsub igat elupäeva „noppima“, st nautima. Homme võib olla juba hilja! Kui Kreeka filosoofid selle seisukohta üle vaidlesid, siis roomlased olid praktilisemad. Nemad lihtsalt „noppisid“ nii mõnulemist saunas, teravaid elamusi gladiaatorite mängudel kui maiustamist söögilauas.
Antiikne Rooma pakub tihti üllatavaid seoseid tänapäevaga, alates põrandaküttest kuni juba sellal tegutsenud kiirtoidukohtadeni (ld thermopolia). Neis pakuti sooja toitu kaunviljadest, veini ja aedvilju. Oletatavasti sai siit ka roomlaste rahvusrooga, teraviljaputru puls´i. Einestati aga püstijalu ja leti ääres, et siis edasi rutata – oli ju ka sellal teada, et aeg on raha.
Need, kel oli palju nii raha kui aega, võisid endale oma mugavates söögitubades nii mõndagi lubada. Rikkuritest, kes püüdsid ka sel alal üksteist üle trumbata, saavutas aegumatu kuulsuse poliitik Lucullus (117–56 eKr). Tema „lukulluslikud pidusöögid“ muutusid lausa omaette mõisteks. Erilist naudingut olevat pakkunud tema importkirsid ja kostitaja järgi nime saanud küpsisekook Lukullus (meie kirju koera eelkäija.)
Pööningu kevadnumbris nr 1 (36) / 2023 kirjutame toidu kujutamisest Vana-Rooma kunstis.
Autor: Anu Allikvee
Illustratsioonid: Wikimedia Commons
