Christian Ackermann oli Eesti barokk-kunsti täht, kes tegutses vabameistrina Tallinnas vähemalt kolmkümmend aastat (1674/1677‒1707/1710)[1]. Tema elu oli täis isiklikke katsumusi ja loomingulisi väljakutseid, millest põhjaliku ülevaate annab 2020. aasta novembris avanev Niguliste muuseumi näitus ja veel põhjalikuma detsembris ilmuv raamat „Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“.[2]
Tänu vabameistri moodsale arusaamale natuurist ja antiikkultuurist ning silmapaistvale puunikerdamise oskusele jõudsid temani kõik tähtsamad skulptuuritellimused, sealhulgas kuningas Karl XI nimetähti kandnud ning koostöös Tallinna teise vabameistri, Rüütelkonna portreemaalija Ernst Wilhelm Londiceri ja tisler Herman Berentsiga valminud toomkiriku altarisein (1694–1696, ümberkujundus 1866).
Niguliste muuseumi näitusele on koondatud ligi kuuskümmend Ackermanni töökojas Eesti erinevate kirikute altaritele ja kantslitele loodud skulptuuri. Kõik need kujutavad Piibli tegelasi, täpsemalt just neid, kelle kaudu Ackermanni-aegne ortodoksne luterlus inimeste usuelu suunas. Näituselt jäävad välja Ackermanni töökojast pärit vappepitaafid, mis kõnelevad selgelt meistri huvist antiigi vastu ja tihedatest kontaktidest Eestimaa rüütelkonnaga, aadlike kirikuruumis mälestamise kombest ning sellest, kuidas kristlikus pühakojas olid paganlikud antiik-kangelased aktsepteeritud.
Aadlike vappepitaafid Tallinna toomkirikus. (E. Trompi foto Tallinna Linnaplaneerimise muinsuskaitse osakonna arhiivis)
Kõige enam leidub Ackermanni töökojast pärit vappepitaafe ootuspäraselt Tallinna toomkirikus. Aadlikud tellisid neid enda või oma lähedaste mälestuseks ja trööstimiseks, kiriku kaunistamiseks ja Jumala auks, nagu kinnitab ka Maidla vabahärra, Luunja ja Kullamaa mõisa omaniku, 1689. aastal 62-aastaselt surnud Otto Reinhold von Taubele vappepitaaf.
Otto Reinhold von Taube vappepitaaf Tallinna toomkirikus. (E. Trompi foto Tallinna Linnaplaneerimise muinsuskaitse osakonna arhiivis)
Taube oli olnud Rootsi sõjaväes rügemendiülem ja Tartu komandant, tema olulisemad sõjalised saavutused on kirjas ka epitaafil. Kuigi Taube oli omandanud matmiskoha Tallinna toomkirikusse juba 1673. aastal, läks tema seisusekohase mälestamise ja matmisega aega: rüütelkonna kiviraidur, nagu Ackermanngi vabameistriks saanud Gustav Johann Stockenberg, pidi valmistama Taubele hauamonumendi ning Ackermann tema matuseprotsessiooni eest kantava ja hiljem kirikuseinale paigutatava vappepitaafi. Ackermannile oli Taube sugulastelt tulnud tellimustöö üldjoontes tavaline, traditsioonilise kompositsiooniga vappepitaaf: keskel vapikilp, selle kohal rüütlikiivrid ja vabahärra sümbol – kroon; vapikilbi all sõjatrofeedest ümbritsetud tekstitahvel, ümber akantusest vapimantel ja külgedel kaks figuuri. Viimased olid võrreldes paljude teiste vappepitaafide külgfiguuridega siiski erilised, need sümboliseerid aadlimehe traditsioonilist elukaart: kui aadlimees sünnib, siis tõstetakse ta kohe Minerva õlale, et selle vaprus teda innustaks ja annaks eeskuju rüütlina läbi elu marssida; kui aadlimees sureb, kui liivakell tühjaks jookseb, siis peab ta, nagu iga teine siit ilmast lahkuma ja Jumala palge ette astuma. Huvitav Taube vappepitaafi kujude puhul on ka see, et Minerva õlal istuv lapsuke meenutab Ackermanni Simuna kiriku altariseinale nikerdatud Armastuse figuuri juurde kuuluvat, selle atribuudiks olevat last ning liivakellaga vanamees, Vanaduse allegooria, samuti Simuna altarile nikerdatud apostel Peetrust. See näitab, kui vabalt meister oma nikerdusmotiive eri töödele mugandas, sõltumata sellest, kas tegemist oli kristliku või paganliku tegelase kujuga.
Armastuse figuur Simuna kiriku altariseinal. (P. Säre foto)
Mõned aastad pärast Otto Reinhold von Taube vappepitaafi nikerdas Ackermann (töö stiilianalüüsi põhjal arvatuna) oma aja kohta hoopis ebatavalise vappepitaafi – mitte täismehe, vaid 1692. aastal napilt 13-aastaselt surnud poisi oma. Kuna noormees, Wolter von Stackelberg, ei olnud jõudnud saada vapraks rüütliks, ei saanud tema epitaafitahvlit tavapäraste lahingutrofeedega kaunistada.
Wolter von Stackelbergi vappepitaaf Tallinna toomkirikus. (E. Trompi foto Tallinna Linnaplaneerimise muinsuskaitse osakonna arhiivis)
Selle asemel nikerdas Ackermann tekstitahvli ümber mõned akantuse- ja palmilehed ning nende kohale, vappepitaafi servadesse noored, kustuvate tõrvikutega surmageeniused, jälle ühed antiikmaailmast pärinevad tegelaskujud. Geeniuste kohale omakorda paigutas ta kaks väiksemat, pealuud ja liivakella hoidvat ning vaba käega taeva poole osutavat poisikest. Vapikilpi ja seda külgedelt katvat akantuselehtedest rullitud vapimantlit aitas epitaafi ja külgfiguuridega siduda erinevatest taimedest moodustatud taimekett. Ketis olevad väga meisterlikult nikerdatud roosid, kellukesed, kirsid ja muud taimed viitavad ühtaegu aga nii eluõitsengule ja -kaduvusele kui ka puunikerdaja Ackermanni huvile kunsti suurima eeskuju – natuuri vastu. See on veel üks märk antiik-kultuuri tähtsuse tõusust Ackermanni-aegses kristlikus maailmas.
Lõpetuseks võiks aga jääda mõte, et kuna miski siin ilmas ei püsi – ka kõige säravamate kunstnike aeg saab läbi – , siis lasub järeltulevatel põlvedel kohustus nende pärandit hoida ja uurida ning mitte ainult omaaegset, vaid ka hilisemat tähendust ikka ja jälle mõtestada ja tutvustada. 2016. aastal moodustus erinevate kokkusattumuste tulemusel Christian Ackermanni elu ja loomingu uurimiseks interdistsiplinaarne töörühm,[3] mis jõuab nüüd, pärast neli aastat kestnud pingelist tööd tellingutel kirikutes, erinevates mäluasutustest ja laborites, korduvaid läbirääkimisi projekti rahastajatega ning lõputut meediatööd, Christian Ackermanni esimese personaalnäituseni.
[1] Esimesed teated Ackermannist Tallinnas pärinevad aastast 1674. Tallinna raelt sai Ackermann vabameistritunnistuse 1677. aastal. Viimased kirjalikud andmed Ackermanni tööde-tegemiste kohta on aastast 1707, kuid Niguliste pastor Stecheri epitaafi stiilianalüüsi põhjal võib arvata, et meister oli elus veel 1710. aastal ja oli suri aasta teisel poolel puhkenud katku.
[2] Näitus Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis 06.11.2020–02.05.2021. Eesti Kunstiakadeemia väljaandena ilmuva raamatu autorid on Tiina-Mall Kreem, Triin Kröönström, Hilkka Hiiop ja Isabel Aaso-Zahradnikova ning toimetaja Anneli Randla.
[3] Uurimisrühma liikmed: Isabel Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop, Tiina-Mall Kreem, Triin Kröönström, Priit Laatre, Marti Laurimaa, Alar Läänelaid, Aleksander Miksjuk, Hembo Pagi, Anneli Randla, Riin Rebane, Andres Uueni, Signe Vahur.
Koostööpartnerid: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Tallinna Linnaarhiiv, Tartu Ülikool, Maksu- ja Tolliamet, Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Vatson OÜ, Archaeovision OÜ, Rändmeister OÜ, Muinsuskaitseamet, Tallinna Linnaplaneerimise Amet.
Autor: Tiina-Mall Kreem (kunstiajaloolane)
Fotod: Ene Tromp, Peeter Säre
