Ehetest, mida naised rahvarõivastega kannavad, on kuhiksõlg, prees ja kodarraha kolm kõige eestilikumat. Samas need, mida me ehetena eestipärasteks nimetame, ei ole puhas oma ega otse laenatud, vaid pigem omaks kujundatud laen. Keskajast peale tegutsesid kõrvuti tsunftisüsteemi kuuluvad saksaskandinaavia päritolu kullassepad ning ehtesepad, kes oma mittesaksa põlvnemise tõttu tsunftimeistriks ei saanud. Nad kandsid edasi Muinas-Eesti oskusi ja esteetikat: graveerimisele eelistati mustriraua abil ornamendi peale löömist või kohrutamist, jootmise asemel kasutati kahe detaili ühendamiseks neetimist, ornament oli pigem geomeetriline. Tsunftimeistrite toodang jõudis maarahva hulka ja kohalikku traditsiooni jätkav ehtetöö võttis sellest vähehaaval eeskuju.
Pööningu suvenumbris elame kaasa laulupeo 150. juubeliaastale ning kirjutame eesti rahvariietega kantavate ehete päritolust.
Autor: Jana Reidla
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, erakogu
