Juba pärast aktiivse sõjategevuse lõppu Mandri-Eestis sügisel 1944 algas Eesti Kunstimuuseumi evakueeritud varade tagasitoomine Tallinnasse nii varjendamiskohtadest pealinnas kui ka mujalt Eestis, hiljem samuti Leningradist, kuhu 1941. aasta suvel oli saadetud maale ja ajaloolist hõbedat. Samal ajal toimus sõjakahjude hindamine. 1944. aasta märtsipommitamise ajaks ei olnud jõutud Eesti Kunstimuuseumi (edaspidi EKM) toonasest asukohast Narva maantee alguses Viru väljaku lähedal evakueerida eeskätt suuremõõtmelisi teoseid, nagu klaasitud maalid, skulptuurid ja ajalooline mööbel, mis langesid tuleroaks, samuti ka EKM-i arhiiv ja raamatukogu. 1946. aastal korraldati põlenud muuseumihoone varemetes väljakaevamisi, mille käigus leiti säilinuna, osaliselt küll tugevate põlemisjälgedega, nii Weizenbergi skulptuure kui ka Vene ja Idamaade keraamikat.
Kuna ennesõjaaegne dokumentatsioon oli hävinud, võeti kõik teosed muuseumis uuesti arvele, nüüd juba vastavalt üleliidulistele eeskirjadele. Kunst jagati maali-, graafika-, skulptuuri- ja tarbekunstikogudesse – see jaotus jäi suures osas püsima 1990. aastate alguseni.
1944. aastal hävis muuseumihoone põlengus EKM-ile kuulunud Ants Laikmaa 1904. aastal valminud pastellportree helilooja Otto Hermannist.
Paralleelselt sõjakahjude hindamise ja kogude reevakueerimisega algas ka muuseumi kogude täiendamine uute ostudega. 1940.–1950. aastatel ostis EKM-ile teoseid Nõukogude Eestis kogu kunstielu korraldav Kunstide Valitsus. Esimestel sõjajärgsetel aastatel omandas Kunstide Valitsus peaaegu võrdselt nii sõjaeelset kui ka sõjajärgset kunsti, ent 1940. aastate teises pooles hakkas ostudes kiiresti kasvama Eesti nõukogude kunsti osakaal, kusjuures eelistatud olid sõjapäevil Nõukogude tagalas tegutsenud autorid.
1940. aastate lõpust andsid EKM-ile järjest enam kunstiteoseid üle mitmesugused üleliidulised asutused, eeskätt NSVL Ministrite Nõukogu juures tegutsenud Kunstide Komitee ja selle Näituste Direktsioon. Viimane ostis kaasaegset kunsti autoritelt, kes esinesid üleliidulistel näitustel. Alates 1946. aastast hakati EKM-ile üle andma töid ka teiste Nõukogude Liidu vabariikide, eeskätt Venemaa muuseumidest. Moskva ja Leningradi muuseumidelt saadi peamiselt vene kunsti, enamasti 19. sajandi realismi esindajateks loetud autorite, nagu Aleksei Bogoljubovi, Ivan Kramskoi ja Ilja Repini teoseid, aga ka näiteks Nõukogude Liidu muuseumidele 1930. aastatel näitustelt ostetud eesti kunstnike töid.
A. S. Puškini nimeline Kujutavate Kunstide Muuseum Moskvas andis EKM-ile 1948. aastal üle Jaan Koorti skulptuuri „Abikaasa portree (Naise pea)“
1950.–1951. aastal toimus teoste vahetus Läti Riikliku Kunstimuuseumiga: EKM saatis Riiga kolmteist läti vanema põlve kunstnikele atribueeritud tööd, saades vastu üheksa Johann Köleri teost. Niisuguseid teoste vahetusi, eeskätt just üleliidulistes muuseumides laiali paiknenud Köleri tööde Eestisse koondamiseks, toimus EKM-i initsiatiivil hiljemgi.
Johann Köleri maali „Mehe portree (Kunstniku vend)“ sai EKM Läti Kunstimuuseumilt teoste vahetuse tulemusena.
1940. aastate teisest poolest täienesid EKM-i kogud oluliselt mitmesuguste Eesti-siseste kunstiteoste üleandmiste tulemusena. Kunstide Valitsuse korraldusel andsid muuseumile kunsti nii asutused kui ka teised muuseumid, eesmärgiga koguda kunstiteosed spetsiaalsesse muuseumisse, kus nende säilitamiseks, eksponeerimiseks ja uurimiseks olid paremad tingimused. Üks suuremaid sellelaadseid üleandmisi toimus 1952. aastal, kui EKM-i koondati endised Eesti Rahva Muuseumi kunstivarad, kuna EKM oli juba omakorda varem mitmes järgus Tartusse saatnud omaaegsed Tallinna Eesti Muuseumi etnograafilised kogud. Ka jõudis sõjajärgsetel aastatel EKM-i kunstiteoseid ja kunstiväärtuslikke esemeid elamistest, mille omanikud olid Teise maailmasõja lõpul Eestist lahkunud. Need tööd registreeris Tallinna linna rahandusosakond ja andis üle muuseumile, kus need vastavalt tol ajal kehtinud üleliidulistele seadustele arvele võeti. Nii jõudis aastatel 1946–48 EKM-i Eestist pärit 19. sajandi Vene keiserliku õuekunstniku Carl Timoleon von Neffi kunstikogu koos sisustusesemetega talle kuulunud Muuga mõisast Lääne-Virumaal. Kunstniku enne Teist maailmasõda Eestist lahkunud järeltulijatele kuulunud kollektsioon on ainus peaaegu tervikuna Eesti mõisast EKM-i jõudnud kunstiväärtuslike esemete kogu.
Peterburi tisleri Kondratjevi valmistatud pink-kirstu itaalia renessanss-stiilis tellis kunstnik Carl Timoleon von Neff ja see jõudis EKM-i Muuga mõisast Lääne-Virumaal.
1950. aastatel hakati EKM-i kogudesse kuuluvaid kunstitöid järjest rohkem saatma näitustele väljapoole Eestit, kusjuures üleliiduliste näituste komplekteerimise juures puudus EKM-i töötajatel sageli sõnaõigus ning seepärast polnud muuseumitöötajatel pahatihti aimu, kus EKM-i teoseid parajasti eksponeeriti. Kurioosne on muuseumi arhiivis olev tolleaegse peavarahoidja Helmi Hioni kiri 8. maist 1959 EKM-i direktsioonile, milles ta annab aru oma käigust Moskvasse eesmärgiga ära tuua näitusi korraldanud asutustest sinna jäänud EKM-i teoseid. Selgus, et näiteks Viktor Karruse ja Roman Treumani maal „Sotsialistliku võistluse väljakutse vabariigi traktoristidele” oli EKM-i teadmata lähetatud väljapanekutele Hiina ja Korea Rahvavabariiki.
Eesti sotsialistliku realismi üks silmapaistvamaid teoseid, Viktor Karruse ja Roman Treumani suuremõõtmeline maal „Sotsialistliku võistluse väljakutse vabariigi traktoristidele” saadeti EKM-i teadmata näitustele Hiina ja Korea Rahvavabariiki.
1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastate alguses kujunes välja EKM-i kogude täiendamise poliitika ja kinnistusid viisid, kuidas teoseid muuseumi kogusse omandati. Põhiliselt täienes muuseumi kogu sel perioodil tsentraliseeritud kunstiostude teel. Peamiseks ostjaks oli ENSV Kultuuriministeeriumi juures tegutsenud Kunstiteoste Omandamise ja Tellimise Riiklik Ekspertiisikomisjon, kuhu kuulusid kunstnikud, kultuuriministeeriumi ning Tallinna ja Tartu kunstimuuseumide esindajad. Ekspertiisikomisjon ostis töid suurtelt ülevaatenäitustelt, aga ka kunstnike isikunäitustelt ning nende ateljeedest. Niisuguste ministeeriumi rahastatud ostudena jõudis EKM-i aastas sadu teoseid, nii et muuseumi kogud kasvasid nõukogude perioodil väga kiiresti. Et ostud sooritati ametlikelt kunstinäitustelt, jõudsid muuseumi kogusse eelkõige kunstielus aktiivselt osalevate autorite, Kunstnike Liidu liikmete teosed.
Ka kunstipärandi ost EKM-ile toimus kuni 1960. aastate lõpuni sellesama Riikliku Ekspertiisikomisjoni kaudu. EKM esitas komisjonile müügiks pakutud teosed ning komisjon võttis vastu otsuse, võttes üldjuhul arvesse muuseumi tehtud eelvalikut. Viimase puhul püüdis EKM võimaluste piires silmas pidada eesmärki moodustada kollektsioon, mis annaks ülevaate eesti kunsti oluliste autorite loometeest. Näiteks 1966. aastal soovis EKM muuseumis toimunud esimeselt sõjajärgselt Karl Pärsimäe isikunäituselt omandada kakskümmend teost, kuna EKM-is oli tol ajal vaid viis selle kunstniku maali. Kultuuriministeerium ostis sellest valikust muuseumile kuus Pärsimäe teost, mis oli märkimisväärne täiendus seni olemasolevale kogule.
1967. aastal ostis Kultuuriministeerium Karl Pärsimäe näituselt EKM-ile kuus kunstniku teost, nende hulgas maali „Pallase koridorivaade“.
1940.–1960. aastatel kasvasid EKM-i kogud kohati muuseumist sõltumatult, väga ekstensiivselt. Keeruliste olude kiuste püüdis muuseum siiski oma kogude sisu osas kaasa rääkida. Muu hulgas jäi EKM puutumata kõige karmimal stalinismiperioodil mõningaid Eesti muuseume tabanud kogude puhastamise lainest – suurt osa Eesti kunstipärandist polnud küll võimalik eksponeerida, kuid teoste endi hävitamiseni ei jõutud. Muutunud oludes algas kogude täiendamise kõrval kohe ka nende aktiivne tutvustamine publikule Eestis ning väljaspool Eestit arvukate näituste, trükiste, loengute ja ekskursioonide kaudu.
Kersti Kuldna-Türkson (EKMi peavarahoidja)
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum
Telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
