Põgus pilguheit ühte Eesti suvituskultuuri peatükki
Miski ei nürita vaimu nii kui alaline samasus; see toob harjumuse, harjumus aga tapab kujutlusvõime. Siis tapkem pigem harjumus. Mingem ajutiseks ära oma tavalisest ümbrusest ja toiminguist, mõneks hetkekski!
* 1930ndate „Puhkaja käsiraamatust“
Mõisahärrade privileeg
Eestimaa rannakülades suvitamise traditsiooni juured ulatuvad 19. sajandisse. Siis oli see loomulikult vaid aadelkonna privileegiks. Kodumaal puhkuse veetmiseks lasid nad ehitada merekaldale kauneid suvemõisu. Lugedes baltisakslaste suvitusmälestusi jääb mulje, et terve suvi oli kui üks pikk ja muretu pühapäev. Ettevalmistusi suve veetmiseks alustati varakult. Teenijarahvas saadeti varem ette terve talve tühjana seisnud maja elamiskõlblikuks seadma. Varsti järgnes pererahvas, tihti ka kaugemad sugulased ja sõbrad. Suvine seltskond võis paisuda viiekümne inimeseni.
Peahooneid ümbritsesid mh villad külaliste majutamiseks, kõlakojad, keegliväljakud, suplusmajad ja tenniseväljakud. Päevad möödusid keha ja vaimu turgutades ning romantismiperioodile omaselt looduse ilu nautides. Aega veedeti rannas ratsutades, supeldes või sportlikke mänge mängides. Käidi väljasõitudel, vähipüügil ja piknikutel, korraldati seltskondlikke koosviibimisi. Tagasi tavaellu naasti alles siis, kui vesi meres külmaks läks ja hommikupäike enam verandat soojendama ei ulatunud.
Suvemõisad olid näiteks Maarjamäe loss (Orlovide suguvõsa käsutuses), Rocca al Mare ja Liberty; Seewald Paldiski maanteel. Põhjarannikul veel Kolga mõisniku suvemõis Tsitre külas, Kandle mõisniku suvemõis Eismas, Karula (Lääne-Virumaa) suvemõis Vainupeal; Käsmus, Altjal jm.
Aja pikku kujunesid välja rannakülad, mille elu suvitajaile orienteeruski. Näiteks Võsu, kus 20. sajandi alguses oli vannimaja nõgestest ja sipelgatest ravivannidega, välikeeglirada, pagaritöökojad, kohvik, meierei, kino, apteek, õllepood, piltnik, kellasepp ja muudki teenused. Kuid siin suvitas esialgu pigem peenem rahvas, paljud neist Peterburist.
Perekonnad Raehlmannid ja Kossmannid võrgumaja juures. 1896. a. (Foto: Rahvusarhiiv)
Rannakülaaskees
Lihtrahvale puhkamise privileeg sel ajal muidugi ei laienenud. Vaid väga vähesed eestlased sõitsid kuhugi põhjusel, mis polnud seotud töö või asjatoimetustega. Alles 1920–1930ndatel tegi puhkekultuur läbi olulise arengu. Nüüd said ka laiemad linlaste hulgad võimaluse hakata suvemõnusid nautima. Sellele aitasid kaasa tööaja lühenemine ning palgalised puhkused. Puhkamisvõimalused tollel ajal olid mitmekesised. Kui rahakott lubas, võis suve veeta mõnes kuurortlinnas, et nautida head toitu, lõõgastavaid protseduure ja meeleolukaid pidusid.
Linnamuredest ja –saginast põgeneda soovijad suundusid suveks küladesse. Küllaltki laialt oli levinud komme üürida perele privaatse puhkuse veetmiseks toad talus. Eriti populaarseteks osutusid Harju-Viru rannakülad (Käsmu, Võsu, Toila, Rutja ja Karepa). Suvitus taludes võimaldas unustada argise maailma kohustused, nautida vaikust ja rahu. Erinevalt kohalikust külarahvast, kellele suvi oli kõige töisem aeg, võis suvitaja istuda päevade kaupa jõude verandal ja kuulata merekohinat.
Suvitajad rannas. Käsmu kant, 20. saj algus. (Foto: Rahvusarhiiv)
Elu rannakülas oli odavam, kuid ka elutingimised olid palju lihtsamad, isegi askeetlikud. Aga seda ehtsust ja võlu siia otsima tuldigi. Hinnati talukaupa, mida kohalike käest oli võimalik osta: piim, munad, juurviljad ning loomulikult värske kala. Seda hindas kõrgelt loominguline intelligents – kirjanikud, kunstnikud, heliloojad – kes sellisest suvitusviisist inspiratsiooni ammutas. Suvivõõrad nautisid rannamõnusid ja päikesevanne või värsket metsaõhku ja tegid paadiga lõbusõitu. Seltsielu tähtsündmuseks olid küla tantsupeod, kus eksootikat pakkusid külakiik ja kohalikud pillimehed.
Suplejad Viimsis. (Foto: Rannarahva muuseum)
Rannakülade rahvale tähendasid suvivõõrad lisateenimisvõimalust – suvekorteri eest maksis linnarahvas märkimisväärset üüri. Pererahvas kolis oma elamise-olemisega aita või sauna ning elumaja või selle paremad ruumid üüriti külastajatele välja. Kujunesid välja lausa iga-aastased suvesaksad.
Suvitajad Salmistus. (Foto: erakogu)
Suvitajad ringmängu mängimas. Salmistu. (Foto: erakogu)
Piirivalvurite valvsa pilgu all
Seoses piiritsooni kehtestamisega nõukogude perioodil, suvitajate arv rannakülades esialgu vähenes. Siis kogus aga tasapisi taas hoogu. Eriti 1960ndatel, 5-päevase töönädala kehtestamisega. Pea hakkasid kerkima asutuste suvilakooperatiivid, näiteks Pärnumaale Majaka külla: kooperatiivid „Vika“ (mõeldud nö Viljandi bossidele – „Ugala“ teatri peanäitejuht, Võhma lihakombinaadi direktor, Viljandi advokaadid jt) ja „Pikniku“ (EPA rektor, Tartu Ülikooli prorektor, Viljandi ja Tartu arstid jt). Põhjarannikul „Laine“ ja „Ranna“ Eisma külas. Muuga on kindlasti üpris tuntud.
Piiritsooni tingimustes tuli rannikule pääsemiseks muidugi luba taodelda, kuid liiga suuri takistusi suvitama soovijaile ei tehtud. Kuigi seati kitsendusi, näiteks tuli hiljemalt kell 10 õhtul rannast lahkuda, siis randa peesitama igatahes lubati.
Täna kutsuvad rannakülad ikka veel oma võluva askeetlikusega ja paljudest on saanud vaid suvituskülad. Selle vahega, et suvemajad on nüüd isiklikud ja toidukraami tuleb kaasa osta linna supermarketist.
Autor: Kadi Karine
Fotod: Rannarahva muuseum, Rahvusarhiiv, erakogu
