Juba ammu enne seda, kui eestlased ise enda kohta midagi asjalikumat üles tähendama hakkasid, on kirjutanud neist need, kes nende jaoks võhivõõrad – olgu nad siis näiteks mõned siitkandist läbi sõitma juhtunud reisimehed või ka mingisugune hulk sääraseid, kes sündinud küll kusagil mujal, kuid lõpuks end ikkagi just siiamaile elama sättinud. Mõistagi saab seesugustel puhkudel olla tegemist üksnes „kõrvaltpilkudega“, nii-öelda vaadetega eemalt, ent mis sellest – mida kaugemalt ollakse kohale tuldud, seda lahtisemate silmadega tavaliselt ollakse ja nõnda võidakse panna tähele ka seda, mida kohalikud ise enam märkamagi ei teeks.
Mis puutub siinsete talupoegade seas levinud saunatamise-leilitamise kommet, siis on sellest juttu teinud isegi juba mõned endisaegsed kroonikakirjutajad. Nagu näiteks Thomas Hiärn, pärit Ingerimaalt, tudeerinud mingit aega Uppsala ülikoolis ning tegutsenud oma elu lõpul, aastail 1669–1678, Läänemaal Virtsus mõisavalitsejana. Nõnda ongi ta, tahtes osutada, kuivõrd vintsked ja karastatud siinsed talupojad ikkagi on, rääkinud sellest, „kuidas nad pesevad ja vihtlevad kesk põletavat kuumust niikaua kuni nende kehad kuumusest tulipunaseks lähevad, peale seda jooksevad nad aga välja, et end lumes veeretada, mida mõnel teistsugusel, kes sellega harjunud pole, oleks raske välja kannatada. Aga nemad seda ju suudavad, ja kui nad iga nädal seda teha ei saa, võivad nad haigeks jääda.“
Pikemalt Pööningu tehnilises erinumbris Värkstuba (2023).
Autor: Ants Hein
Fotod: autori kogu
