19. sajandil oli paljude eesti talupoegade unelmaks saada endale oma maatükk. Et kodumaal see enamasti unistuseks jäigi, hakati vaatama kaugete maade poole. Võimaluse selleks andis Venemaa 1863. aasta passiseadus, mis lubas minna maade ja merede taha paremat elu otsima. Nii tekkis hulganisti eesti asundusi mitte ainult kodumaa vahetusse lähedusse, vaid ka Krimmi, Kaukaasiasse ja lõpuks isegi Kaug-Itta, kuhu asusid peamiselt randlased.
1899. aastal jõudsid esimesed eestlastest ümberasujad 7000 km kaugusele Jaapani mere äärde, kuhu nad rajasid kõigepealt Liiviküla ehk Lifljandija ja 1903. aastal Linda küla. Väiksemaid eesti asundusi oli Vladivostoki ümbruskonnas veelgi. Elatist teeniti kalapüügiga ja kala jagus! „Ookean pakkus oma rikkusi lausa küla all – lesti olnud nõnda paksult, et põhi ei paistnud, heeringas ajas suurtes hulkades lahte ja Kaug-Ida lõhelised sattusid sageli mõrda,” kirjeldas seda Mart Mäger raamatus „Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi“.
Pööningu sügisnumbris nr 3 (39) / 2023 räägib Pekka Erelt oma Kaug-Itta rännanud vanaonu Johannes Hanslepa erakordse ja traagilise loo.
Autor: Pekka Erelt
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, images.fooby.ru, Saaremaa Muuseum, autori kogu
