Paljudes Eesti kodudes hoitakse kalli mälestusena esiemalt päritud sõlge, hõbedasi supilusikaid või vanaisale 15. tööjuubeliks 1930ndatel kingitud salvrätihoidjat. Nende esemete emotsionaalne väärtus ületab kordades metalli väärtuse. Siiski on neil veel üks, paraku halvasti tuntud lisaväärtus. Nii nagu tuntud brändikaup on kallim Hiina analoogist, on ka tunnustatud juveliiri tööd hinnatumad tundmatu külameistri kätetööst.
Ülle Jäe Eesti Rahva Muuseumist annab Pööningu kevadnumbris ülevaate meie kullaseppadest aastatel 1918–1940.
