J
õuluaja veetsime me Väänas enamasti ikka kodumail. Ettevalmistused pühadeks algasid üsna varakult, seda juba sellegipärast, et tuli välja nuputada, mida kellelegi kinkida. See polnudki nõnda lihtne, sest kingid pidid olema meie endi tehtud ja ka omajagu otstarbekad ning läbimõeldud. Mamma ja õpetajannad tulid meile selles osas appi, sest kinke pidime tegema nii oma vanemaile kui ka Friedheimi, sellesse Tallinnas Tõnismäe lõunapoolsel nõlval asunud Riisipere mõisa linnamajja, kus me emapoolsed vanavanemad talviti peatusid, pidi saadetama neid meie poolt kaks tükki. Meie, lapsed, jõulude aegu omavahel kinke ei vahetanudki, küll tegime neid igaühele tema sünnipäeval.
Ning ka jõululaulude harjutamisega pidi kunagi ju alustama! Igal aastal sai selles osas midagi juurde õpitud, ent muidugi kordasime ka vanu laule, mis meil niisamagi peas. Ehkki tegemist kiire ajaga, ei tohtinud me unustada oma kooliasju, pealegi, kui kogu õppekava üsna palju vaeva nõudev ning ulatuslik. Eriti palju vatti saime vene keele tundides. Alles koolivaheaeg tõi kaasa vabanemistunde selles osas – nüüd võis sõita näiteks päevaks saaniga metsa või lüüa kaasa koguni mõnel rebasejahil. Ja äkitselt oligi käes hetk, mil meie piimamehele, kes nagunii iga päev hulga piima Väänalt Tallinna vedas, tuli anda kaasa ka Friedheimi omadele mõeldud kingid – seega olime juba jõuludes.
Jõulureedel, see tähendab 23. detsembril, levis papa kabineti ukse vahelt eeskotta kuuselõhna, sest meie laeni ulatuv jõulupuu oli toodud esialgu sinna peitu. Jõululaupäeva hommikul tõusime me, lapsed, üksteise võidu juba varakult üles, sest nüüd seisis seesama puu juba saalis. Kuidas me seda hetke küll oodanud olime! Ühest sahvris asuvast apteekrikapist toodi välja jõuluehted ja kohe läks lahti nende kuuse külge riputamine. Meil, lastel, lubati kinnitada kuuse alumiste okste külge üksnes pappasju, klaasist tehtud ehteid panid üles meie vanemad. Mida kõike nende hulgas ei leidunud – ürgammustest aegadest pärit kuldkalakesi, kuldseid eesleid, lehmi ja lambaid, laevu ning tähekesi. Ning loomulikult ka klaasmunasid ning isegi mingi kett omavahel häälde seatud kellukestega. Keset seda, meie, laste jaoks nõnda tähtsat ja suurt tähelelepanelikkust nõudvat tööd, kostis hüüe, et hagijad on metsas ühe rebase jäljed üles võtnud: mõistagi tähendas see Vääna asukate jaoks eeskätt seda, et nüüd tuli kõik muu kõrvale jätta ja minna rebast jahtima. Virgemad meist püsisid siiski oma töö juures, sest ka sadakond küünalt vajasid veel küünlajalgadese sättimist ja kuuseokste külge kinnitamist.
Lõunasöögi ajaks oldi sellega valmis saadud ning kogu jahiseltskondki oli metsast tagasi, vagaks tehtud rebane kellelgi kotis. Saalis asunud suur laud oli tõstetud vanemate inimeste jaoks raamatutest tühjaks ja kaetud valge linaga; ka meile, lastele, leidus saalis üks valge linaga laud. Kandik maiustustega paiknes küll täiskasvanute laual. Ka majas palgal olnud ametimehed kuulusid nüüd kostitamisele: nende jaoks oli koolituppa seatud üles pikk laud hulga taldrikutega, milles igaühes midagi maitsvat, ning kus igaühele ka spetsiaalne kingitus, harilikult mingi rõivatükk. Lõpuks istusime lauda, kõigil taldrikud täis, kuid harva pakuti meile, lastele, neidsamu delikatesse, mis täiskasvanutele. Kreeka-, sarapuu- ja ameerika pähklid, marmelaad, mandariinid, õunad, piparkoogid – õigupoolest polnud millestki puudust.
Mida hämaramaks akna taga tõmbus, seda ärevamaks muutusime. Kinkide jagamise aeg ei saanud enam kaugel olla, vähemasti vanematele mõeldud asjad seisid linaga kaetult juba ühel laual. Lõpuks kõlaski hüüe: marss ümber riietuma! Jõululaupäeva õhtuks ei rõivastunud me sugugi nõnda elegantselt, nagu seda tuli teha esimesel jõulupühal, sest oodata oli ju ka kingitusi. Küll oli papa meile salapärase näoga sosistanud, et sel aastal jäävadki kuuseküünlad süütamata, sest ta olevat oma kingitused Tallinna maha unustanud. Meie teda muidugi ei uskunud, sest ükskõik kui hõivatuna oleks ta ennast ka tundnud, poleks ta iialgi unustanud meie kingitusi.
Petrooleumilamp keerati maha ja me kogunesime saaliukse taha, et kuulatada iga sealt kostvat krõbinat – nii seda, kuidas küünlaid ükshaaval süüdati kui ka seda, kuidas mamma end klaveri taha istuma sättis. Viimaks lükkaski papa mõlemad uksepooled laialt lahti – kui uhkelt säras nüüd kuusepuu! Aga ometigi ei tohtinud me tormata veel oma kinkide manu, sest enne tuli laulda: „Oh, sa õnnistav, oh, sa rõõmustav, püha, kallis jõuluaeg!“ Alles seejärel lubasid vanemad meid kingilaua juurde. Kinke polnud meil tõtt-öelda kunagi kuigi palju, ent see-eest oli tegemist soovitud asjadega ja alati olid need ka väga hea kvaliteediga, vahel lausa Peterburist tellitud. Ükskord leidus kingituste hulgas isegi üks minu ja Gerta jaoks Väänas valmis tehtud väike sõidusaan – seegi seisis kuuse all, kirju talupojatekk peal! Sündmuseks sai ka see, kui me koos Gertaga kord oma esimesed ehteasjad saime – mõlema jaoks maokujulised kuldsed käevõrud, minu oma kaunistatud rubiini, Gerta oma smaragdiga.
Mäletan, et paljude aastate jooksul saabus jõuludeks meile ka isa noorpõlvesõber, tema jahilkäikude kaaslane Georg von Peetz, ja meil, lastel, polnud selle vastu midagi, sest teadsime, et ta oli pidanud matma kord nii oma abikaasa kui ka tütre. Samuti viibis Väänas sageli preili Bassmann, sest Peterburi reisimine oli tema jaoks liiga kallis. Pärast seda, kui meil kingid käes, algas nende jagamine teenijarahvale. Neid oli tulnud kokku nii koolituppa, osalt saaligi ning koos lauldi ka mõni jõululaul, seejärel anti igaühele neist – tema ametikohta ja väärikust silmas pidades – kätte tema kink. Kõik nad suudlesid seepeale härraste kätt ja nii mõnigi neist tuli oma kinki näitama, puhudes sinna juurde oma magusat juttu. Siiski seadsid nad end varsti minekule, me ise jäime mõneks ajaks aga veel saali mugavalt istuma, igaühel tema kingid süles. Mõni neist toredaist kinkidest võeti kaasa lausa voodissegi, samuti võis esimese jõulupüha hommikul jääda voodisse pikemalt uusi raamatuid lehitsema – muidu oli selline asi meie jaoks küll rangelt keelatud. Siiski ajasime end ka nüüd jalule üpris varakult, sest oli ju vaja minna vaatama, kuidas saalis kõik välja näeb ja millised pühadetoidud on ootamas.
Jõulude aegu korraldati Väänas alati ka ajujaht, milles osalesid peamiselt küll vaid isa eakaaslased, nagu näiteks professor Werner Zoege von Manteuffel, advokaadid Georg von Peetz ning Günther Zoege von Manteuffel, konsul Nikolai Koch, doktor Max von Middendorff, rittmeister von Stietencron Kõltsult, vürst Grigori Volkonski Keila-Joalt, Valerio von Baggehufwudt Sakust, Alexander von Weymarn Murastest, krahv Alexander Rehbinder Kodasoolt, krahv Heinrich Rehbinder Udrikult ja parun Alexander Rosen. Kütiti nii jäneseid kui faasaneid, ja seda algul lagedal väljal, pärastpoole ka metsas. Meid, lapsigi, lubati sellele jahile kaasa ja hiljem olen seisnud seal isegi ajajate hulgas, mille eest härrased mulle üsna tänulikud olid. Lõuna serveeriti otse metsas, kuhu sõidutati kohale hiigelsuur Noa laevaks ristitud kahehoburakendis saan, millele kõik vajalik peale mahtus ja mida sai kasutada ka serveerimislauana. Pakuti pirukaid ja nende juurde tulikuuma puljongit, mida valati välja ühest piimakannu moodi hõbenõust, mis ei kujutanud endast küll midagi muud kui meie friisi karja eest ühelt põllumajandusnäituselt saadud auhinda. Põhitoiduks oli enamasti mingi kapsastest tehtud roog koos väikeste ümmarguste kotlettidega ja seda kõike kroonis lonksuke madeirat koos killu šokolaadiga. [—] Koju jõudes ootas meid ees papa kabinetti põleva kamina ette kaetud teelaud, või kui härrased end liig väsinuna tundsid, võidi teed juua ka toas. Kui meeldiv oli siis veeretada juttu meestega nende jahiseiklustest ja kõigest muustki! Söögilauas püüdsid mõned noorukid meile vahel külgegi lüüa, kuid meie sõbrustasime ikkagi eeskätt vanematega härrastega, olleski justkui „nende omad“. Nõnda harmooniliselt ja sundimatult kulges see kõik! Lõpuks koguneti jälle saali või kabinetti, kus mõnede hallipäiste sõpradega võidi isegi tantsida maha mõni polka või masurka. Ka muusikast polnud puudust, sest Lux Rosen, kes Benita saatmiseks klaveri taha istus, luges nooti lausa lennult ja nõnda järgneski üks laul teisele.
Katkend Vääna mõisa viimase omaniku, alates 1871. aastast seda valdust enda käes pidanud Peter Ernst von Stackelbergi keskmise tütre Constance mälestustest. Kokku oli toonasel Vääna mõisahärral ja tema abikaasal, Riisipere mõisast pärit Helene von Stackelbergil, neli last: 1881. aastal sündinud Benita, tollest neli aastat noorem Egbert, 1886. aastal sündinud Constance ja 1889. aastal sündinud Gertrude ehk Gerta. Nende mälestuste autor abiellus 1910. aastal Väänas Sergei von Schubertiga ja nõnda on tast saanud hiljem Vihula mõisaproua. Eestist lahkus ta alles 1939. aastal ja suri ta 1961. aastal Hamburgis. Käsikirjast tõlkinud Ants Hein.
Constance von Stackelbergi mälestuse on tõlkinud Ants Hein.
