Esimesed keldrid ilmusid Eesti taluõuedele 19. sajandi keskpaiku ning on otseselt seotud kartuli jõudmisega eestlaste toidulauale. Nagu mujal Euroopas, hakkas ka Eestis kartuli kasvatamine suuremat hoogu võtma alles 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, levides mõisatest aegamisi talupõldudele. Algselt olid keldrid mõeldud üksnes kartuli ületalve hoidmiseks, kuid ajapikku kolisid sinna ka juurviljad ja muu toidukraam.
Keldrite eelkäijateks on kõrgematesse kohtadesse kaevatud kartuliaugud ja -koopad. Kuni 20. sajandi keskpaigani olid need tavapärased seal, kus keldri ehitamine oli sobiva pinnase tõttu keeruline – kas ei leidunud ümbruskonnas sobivat ehitusmaterjali, oli ehk maa liiga kivine või põhjavee tase kõrge. Sageli oli koopal nii väike sissepääsuava, et ligi pääses vaid kükakil või pooleldi roomates. Sügisel täidetud kartuliaugud kaeti talveks paksu õle- ja mullakihiga. Veel 1920. aastatel jagati ajakirjanduses nende tegemiseks rohkesti näpunäiteid. Mõnel pool koondati mitme talu kartuliaugud ühele künkale. Selliste nn keldrimägede kohta on teateid Harju-, Viru- ja Võrumaalt, Muhust ja mujalt.
Pööningu õueerinumbris Hoov kirjutame keldrite ajaloost ja ehitusest.
Autor: Maret Tamjärv
Illustratsioonid: Eesti Vabaõhumuuseum, Heiki Pärdi, Maret Tamjärv, erakogu
