Keskaja inimeste igapäevaste lemmiktegevuste hulka kuulusid arvukad hasart- ning õnnemängud, mille alla loetakse ennekõike täringu-, kaardi- ja lauamänge. Täringumängud said alguse juba Mesopotaamiast, 15. sajandil nende kasutamine mõnevõrra vähenes. Põhjuseks üha enam võimust võtnud ajaviide – kaardimäng ning erinevad lauamängud. Kuigi hasart- ja õnnemängud olid keskajal väga levinud, kaasnes nendega tihtilugu negatiivne foon. Harvad ei olnud juhtumid, kus mängude käigus toimusid tõsised tülid, kaklused ning isegi taplused. Tavalised olid ka valemängurite katsed ebaõiglasel viisil oma varandust suurendada. Õnnemängudega kaasnevad kuriteod sundisid valitsejaid rakendama erinevaid keelde ja koguni rangeid karistusi: nii toimus 1452. aastal Erfurtis hasartmängudeks kasutatavate mänguvahendite avalik põletamine, kus olla sel päeval põletatud 40 000 täringut ja 3640 mängulauda, lisaks veel ohtralt mängukaarte ja isegi 72 kelku, mida seostati samuti lõbujanuga.
Keeldudele vaatamata jäid hasart- ning õnnemängud keskajal tavapäraseks meelelahutuseks ja ajaviiteks.
Pööningu kevadnumbris 1 (18) / 2020 saab lähemalt lugeda, kuidas sündis malemäng (ja millest on tulnud kabemängus tänini tuntud sõna „tamm“), millised olid kaardimängu mastid ning kuidas võideldi hasartmängudega keskajal.
Autor: Eero Heinloo
Fotod: Tartu Linnamuuseum
