Läänemaal, keset kahanenud asustusega külasid ning suisa metsikusse lopsakusse võrsunud loodust, leiab mõisapärli, mis mõjub oma säilinud arhailisuses lausa ülistuslauluna arhitektuuriajaloole.
Barokkajal (17. saj) ehitatud Keskvere mõisahoone ei too meelde suursuguseid Euroopa aadlipaleesid ega ka mitte meie oma Eesti uhkeid barokkmõisaid, kus rõhutatud hoone(kompleksi) toretsevat suurejoonelisust, esmamulje pahviks löövat mõju ning kunagise omaniku jõukust ja moeteadlikkust. Keskvere mõisa puidust rõhtsa joonega peahoone meenutab pigem keskmise suurusega tublit talumaja. Siin väljendub barokk äärmiselt tagasihoidlikul moel maja põlisbaltilikus, ümber mantelkorstna koonduvas põhiplaanis, tiheda ruudujaotusega akendes, aga ka väikestes, avastamisrõõmu pakkuvates detailides interjööris – oinasarvekujulised uksehinged, massiivsed kahhelahjud, talalaed, keerukate voluutide ja merekarbikujuliste nikerdustega tahveluksed… Oma võluvas lihtsuses pakub mõisamaja igal sammul avastamisrõõmu pisiasjades, mida siit esmapilgul oodatagi ei oskaks.
Pööningu suvenumbris 2 (20) / 2020 külastame maakodu Läänemaal Keskvere mõisahoones.
Autor: Karola Mursu
Fotod: Rasmus Jurkatam
