Kipsi kui materjali iseloom – üsna hõlpsasti vormitav ja kiiresti kivistuv – soosib selle laia ning eriilmelist kasutust. Ühed tuntumad on kipsist valmistatud koopiad ehk kipsvalandid, mida võib leida nii muuseumidest kui ka ajaloolistest ruumidest. Sellised esemed rikastavad interjööre ja räägivad koopiate tegemise ajaloost. Seepärast on oluline osata nende esemete eest hästi hoolt kanda, et need püsiksid võimalikult kaua.
Kips on poorne, habras ja suhteliselt pehme materjal, mistõttu sellest valmistatud objektid ei talu lööke, abrasiive ega niiskust. Kips murdub kergesti ja selle pind on tundlik igasuguse hõõrumise suhtes. Pinnakahjustuste ja määrdumise eest kaitsmiseks on kipsist asju erinevate materjalidega viimistletud. Valandite valmistajad on üles märkinud viimistlemise retsepte. Need sisaldavad näiteks mesilasvaha, parafiini, glütseriini, piima, linaõli ja pigmente, mis pärast pealekandmist tavaliselt kriidiga läikivaks poleeriti. Selline viimistlus lõi illusoorse mulje kallimast materjalist, nagu pronks või marmor. Kõige lõpuks kaeti kipsist ese šellaklaki või dekstriiniga, et lisada veekindlust.
Pööningu kevadnumbris nr 1 (24) / 2021 anname nõu, kuidas kipsvalandeid säilitada, parandada ja hooldada.
Autor: Kristiina Ribelus, Jaanika Anderson
Illustratsioonid: Kristiina Ribelus, Andres Tennus, Eesti Ajaloomuuseum
