Märjad ruumid vanades majades on huvitav ja keeruline teema. Algupäraselt neid tavaliselt lahendada ei õnnestu ja enamasti puudub selleks ka soov. Silmas tuleb pidada asjaolu, et meie ootused pesuruumidele ja tualettidele on viimase 150 aastaga drastiliselt muutunud. Vanade elamute pesuruumid paiknesid enamasti eraldi hoovipealsetes hoonetes ja neid kasutati ühiselt teatud kindlatel aegadel. Kuivkäimlad, kas siis korruse või terve maja peale, olid samuti ühised. Leida inimest, kes tänapäeval sellise lahendusega lepiks, on praktiliselt võimatu.
Märgade ruumide rajamine vanadesse konstruktsioonidesse nõuab omajagu teadmisi, et uisapäisa tegutsedes hoonet mitte kahjustada. Eriti tundlikud on vanad puitehitised, kus veelekked võivad mädandada konstruktsioone ja halvimal juhul tekitada vammile soodsad elutingimused. Sellest lähtuvalt võiksid märjad ruumid jääda planeeringu mõttes loogiliste torutööde suunale, šahtide lähedusse.
Pikemalt Pööningu tehnilises erinumbris Värkstuba (2023).
Autor: Liis Tarbe
Fotod: Terje Ugandi
