„See oli nii põnev, kui hakati seinu postide ümbert avama, kivi-kivi haaval, nagu kingituse avamine. Tõesti, elu seiklus!” ütleb seekordse kodu perenaine Liis oma elutoa kohta, mida on nimetatud muuhulgas ka sajandi leiuks.
Liisi ja Raini Tallinna vanalinnas asuva korteri restaureerimislugu meenutab pisut üle võlli keeratud filmi, kus alguses pole midagi (sõna otseses mõttes – ei kütet, vett, kanalisatsiooni ega kohati mitte ka piisavalt põrandat) ning lõpuks leitakse mitusada aastat vanad maalingud, raidkivid ja keskaegne küttesüsteem. Kõik sai alguse kolm aastat tagasi, kui Liis ja Rain soetasid vanalinna korteri, mida varem oli kasutatud galerii laopinnana. Ruumid olid kehvas seisus, vajasid põhjalikke korrastustöid ning ümberplaneerimist, et neljaliikmelisele perele õdusaks kodus saada. Restaureerimistööde käigus plaaniti uuringud läbi viia selles ulatuses, mis oli nõutud muinsuskaitse eritingimustega, täiendavaid uuringuid kavas ei olnud.
Kord ehitust külastades pakkus aga muinsuskaitsja Henry Kuningas, et kahe akna vahelise meetripaksuse seina sees „võib midagi olla”. Liis meenutab, kuidas ta oli neid seinu vaadanud ja mõelnud, et kuidas ta hakkab pea meetripaksust seina lõhkuma lihtsalt sellepärast, et seal võib midagi olla, ja mõeldi jätta need avastused tulevastele põlvedele. Lahtine krohv otsustati siiski eemaldada ning – peaaegu uskumatul kombel – piisas paarist õrnast haamrilöögist, et krohvi alt tuleks välja raidornamendiga post. Aastast 1547. Pärast sellist leidu ei olnud enam tagasiteed ning kaks aknaposti puhastati välja täies mahus.
Pikemalt Pööningu talvenumbris nr 4 (34) / 2022.
Autor: Mia Maria Rohumaa
Fotod: Rasmus Jurkatam
