Kellele need Lahepere lahe äärsed maad pole kunagi ka kuulunud! Millalgi väga ammu, juba Liivi sõja eelsel ajal, valdas neid Padise klooster. Hiljem, alates 17. sajandi algupoolest, arvestati sinaseid aga enamasti ikka ümberkaudsete mõisate, olgu selleks siis Keila, Klooga või ka Meremõisa, koosseisu. Seda rannalõiku, millest siin juttu tuleb, loeti umbes 1610. aastast peale Põllküla mõisa osaks. Üks sealseid mõisahärrasid, major Joachim Friedrich von Wrangell, hakanud 19. sajandi saabudes pidama plaani terve kõnealune maatükk, kus tal polnudki õigupoolest peal midagi muud kui ainult üks Kõltsu (Kelso) renditalu ja mingisuguse Fiskare-nimeline kalastajakoht, hoopis rahaks teha. Selleks polnud vaja muud kui saada kuidagiviisi oma dokumendid niikaugele, et Eestimaa Maapäev võiks kuulutada selle peaaegu olematu maakoha ikkagi päris omaette pool- ehk väikemõisaks. Ime küll, aga säherdune plaan läkski tal lõpuks korda.
Pööningu talvenumbris kirjutab kunstiajaloolane Ants Hein Kõltsu mõisa ajaloost, kujunemisest ning perenaistest ja -meestest.
Autor: Ants Hein
Fotod: Tõnu Tunnel, erakogu
