Statistikale toetudes on klassikaline kunstikoguja Euroopas või Põhja-Ameerikas elav mees, kes eelistatult kollektsioneerib Euroopast pärinevat 20. sajandi maalikunsti.[1] Selliselt vaadates vastab Tiit Pruuli tüüpilise kollektsionääri profiilile, kuid lähem asjasse süvenemine paljastab kõike muud kui tavapärast.
Eellugu algab 1990. aastate lõpul perekond Pruulide Lasnamäe korteris, mil külas olnud sõber Tiit Riisalo viskas muuseas õhku julge ja pöörase mõtte – mis oleks, kui purjetaks ümber maailma.[2] Kasvades üles Tartus, kus nii kooli- kui kodutee kulges Emajõest kauge kaarega mööda, puudus Tiit Pruulil merega igasugune sügavam ja emotsionaalsem kontakt. Tegelikult oli lugu veelgi keerulisem. Varases lapsepõlves läbielatud kaotus, isa uppumine, oli ainult süvendanud pelgust suurte vete ees. Meri oli võõras, kauge ja ohtlik. Mõned aastakümned hiljem, täpsemalt 16. oktoobril 1999 startis Pirita jahisadamast ümbermaailmareisile purjekas Lennuk, pardal ka madrus Tiit Pruuli. Algas armastuslugu, millel ei näi olevat otsa ega äärt.
Sama aasta kevadel oli abikaasa Maris kinkinud Tiidule sünnipäevaks kunstnik Endla Tuutma meremaali – inspiratsiooniks ja silmailuks, aimamata, et sellega paneb ta ühtlasi aluse ühe omanäolisema mereteemalise kunstikogu kujunemisloole Eestis.
Erakogude olemuslikkus
Kunstikogumisse võib suhtuda mitmeti. Seda võib võtta nii majanduslikult kaalutletud investeeringuna kui ka sisemise tungina omada midagi, mis hinge puudutab. Spekuleeritakse, et maailma suurimad ja seni lahendamata kunstiröövid on korraldatud just jõukate erakollektsionääride poolt, kes ööhämaruses ja salauste taga naudivad ihaldatud ning imetletud kunstiteoste seltskonda. Selliste mõttemängude taga võib olla nii tõtt kui fantaasiat, kuid tõsi on, et kollektsionääride seas ei ole valdav küsimus kunstiteoste hinnatõusu prognooside kohta.
Erakogusid iseloomustab sõltumatus ja vabadus. Kui ametlikud kunstiinstitutsioonid järgivad riiklikult kehtestatud kogumispõhimõtteid, siis erakoguja ei pea oma valikuid põhjendama. Selle tulemusena on erakogud olulised kunstielu rikastajad, mitmekesistades näituste üldpilti ning väärtustades ka neid teoseid, mis kunstimuuseumide rangeid kogumispõhimõtteid ja majanduslikku piiratust arvestades jäävad paratamatult sealsete uste taha.[3]
Heites pilgu minevikku, näeme, et 17.–18. sajandil on kunstiteose autorist ja žanrist olulisem olnud just kollektsionäär – mida prestiižsem omanik, seda väärtuslikum teos. Ajapikku kasvas inimeste kunstiteadlikkus ja 18. sajandi jooksul kujuneb kogumine juba laiemalt kodanluse kireks, seda eriti kaubalinnades.
Kunstikogu kui omaniku peegelpilt
Kaasaegsetel kunstikogudel on enamasti kindlapiiriline fookus, olgu selleks teatud ajaperiood või teema. Viimase alla kuulub ka Tiit Pruuli kollektsioon, mille kujunemisel ei ole määravaks olnud kunstnike nimed, vaid pildil kujutatu – meri ja sellega seonduv.
Kui ajalooliselt peeti meremaaliks ehk mariiniks teoseid, mille keskmes on meri loodusobjektina või merel seilavad laevad, siis tänapäeval on see mõiste tunduvalt vabam. Selle alla liigitatakse ka teoseid, millel on kujutatud laiemalt merega seotud elemendid, sh näiteks kalurikülad, sadamad, majakad, päevitajad rannal jne. Ka abstraktsioon, mis inspireeritud merest, kuulub nimetatud kategooriasse. Pruuli kunstikogu on kujunenud umbes 20 aasta jooksul ning koosneb rohkem kui 400 teosest, mille tulemusena on see omandanud selgelt kunstiajaloolise kaalu ja võimaldab jutustada Eesti meremaali arengulugu 19. sajandist tänapäevani.
Meremaali žanrilise iseseisvumise võib paigutada umbes 15.–16. sajandi vahetusele. Üheks esimeseks „mereavastajaks“ võib pidada Leonardo da Vincit, kes hakkas jäädvustama merd iseendana, selle rannajoont ja tormide iseloome. Teisiti öeldes, meri liikus taustalt peaosalise rolli. 16. sajandil sai tavapäraseks koolitada kunstialal ka meremehi – merel valminud joonistused olid abiks navigeerimisel. Meremaalijate koolkondade kujunemisega, esmajoones 17. sajandil Madalmaades ja seejärel 18. sajandil Inglismaal, tegi žanr läbi tõelise tähelennu. Riikides, mille edulugu põhines suuresti merevõimul, oli laeva- ja merepiltidel aukoht. Sealjuures pidid merealused olema jäädvustatud niivõrd täpselt ja detailselt, et veel tänapäevalgi on nende põhjal võimalik laevu rekonstrueerida. Seega ei ole imekspandav, et paljudel toonastel meremaalijatel oli meremehe taust. Polnud ka ebatavaline, et laevakaptenid ise maalisid või tellisid oma laevadest n-ö portreid. Viimastele lisati sageli juurde ka laevakapteni nimi ja kodusadam, millest tulenevalt nimetatakse sedatüüpi teoseid kaptenipiltideks. Jääb ainult oodata, millal Tiit Pruuli oma purjelaeva Bellingshauseniga jälle kodusadamas randub ja pintsli kätte võtab.
Ühe suurema alateemana tõuseb Pruuli kogus esile viikingilaevade ainestik, mis on tõukunud Kalevipoja laevast Lennuk. Eesti meremaali ajalugu eristub selgelt teiste mereäärsete riikide omast just asjaoluga, et siin on see olnud tugevalt seotud rahvusliku identiteediga. Siinne merekunsti loomulik arengutelg murdus aga 1940. aastatel, mil suur hulk kunstnikke jätkas eksiilis ja kodumaale jäänud kohanesid uute pealesurutud kaanonitega. Nii jõuavad maalimotiivide hulka varasemast enam tööstusmaastik (sh kalurikolhoosid) ja sadamad kalatraaleritega. Pruuli kogu annab eelneva kõrval ka tugeva ülevaate kaasajast, mis kinnitab meremaali jätkuvat populaarsust uue põlvkonna kunstnike seas.
Kui paluda Tiit Pruulil tutvustada oma kunstikogu, siis muutub see tema enda looks. Ta räägib kohtadest, kus ta on käinud. Räägib merevaikusest ja -värvidest hetkedel, kui õhtu murdub ööks või silmapiirile ilmub esimene märk peagi saabuvast hommikust. Ta räägib häältest, kui laev murrab läbi jäise mere ja jääkamakad pööravad end merelainetes.
Erakogud on tõepoolest oma kollektsionääri nägu.
Autor: Kadri Asmer
Illustratsioonid: Tiit Pruuli erakogu
Tiit Pruuli ja Maris Pruuli näituse „Purjed heisata! Tiit Pruuli kunstikogu“ avamisel Mikkeli muuseumis. (Foto: Raul Mee, 2023)
Tiit Pruuli merel. (Foto: Kaupo Kikkas, 2022)
Nikolai Kormašov. Purjetaja. 1950.–1960. aastad. Õli, lõuend. (Tiit Pruuli erakogu)
Richard Sööt. Muinaslaev. Dateerimata. Grafiit, pliiats, paber. (Tiit Pruuli erakogu)
Edward von Lõngus. Paberlennuk. 2022. Aerosool, šabloon. (Tiit Pruuli erakogu)
Endla Tuutma. Meri. 1996. Pastell. (Tiit Pruuli erakogu)
August Künnapu. Oktoober. 2018. Akrüül, lõuend. (Tiit Pruuli erakogu)
[1] – Braden, Laura E. A. Collectors and Collections: Critical Recognition of the World’s Top Art Collectors. Social Forces, 2016 juuni, vol 94, nr 4, 1483–1507.
[2] – Vt rohkem Epner, Eero. Kollektsionääri portree. Tiit Pruuli mered. Purjed heisata. Go Group, 2023, 71–87.
[3] – Vt rohkem Asmer, Kadri. Erakogujad kunstielu elushoidjatena. Sirp, 31.03.2023.
