Kas mäletate vana anekdooti? Meessoost kunstnik ja imekaunis naissoost modell istuvad ateljees laua taga ja joovad kohvi. Äkki käib välisuks ja trepilt kostavad sammud. „Issand, võtke ennast ruttu alasti ja võtke sisse mingi poos!“ karjatab kunstnik, „see, kes sealt tuleb, võib olla minu naine!“. Nali naljaks, kuid küllap ta nii on, et kunstniku ateljees kehtivad mõneti teistsugused reeglid kui muudes ruumides. Ateljee on pisut saladuslik, isiklik, mõneti isegi mütologiseeritud koht. On mõistagi kunstnikke, kes suudavad ehitada oma maja ja rajada sinna juurde ka ateljee, kuid paljud peavad siiski leppima ateljeepinnaga mõne korterelamu juures või spetsiaalselt selleks ehitatud „kunstnike pesas“. Algusest peale ateljeeks kavandatud ruum või ruumide kogum linnamajas on meil juba enam kui sajandivanune nähtus.
Tallinn pole Pariis ja 20. sajandi alguses polnud siin aktiivselt tegutsevaid kunstnikke just palju. Ometi hakati suuremate linnade eeskujul moodsate üürimajade ülakorrustele juba 1910. aastail kavandama ateljeesid ja ateljee-kortereid, mida iseloomustavad hiiglaslikud aknad fassaadil, vahel lisanduvad veel kasvuhoonetaolised katuselaternad.
1910. aastail hakati suuremate linnade eeskujul moodsate üürimajade ülakorrustele kavandama ateljeesid ja ateljee-kortereid, mida iseloomustavad hiiglaslikud aknad fassaadil, vahel lisanduvad veel kasvuhoonetaolised katuselaternad. Fotol Jacques Rosenbaumi projekteeritud elamu Tallinnas Roosikrantsi 15. (Foto: Wikimedia Commons)
Neist tuntuimad on Jacques Rosenbaumi projekteeritud elamus Roosikrantsi 15 ja Karl Burmani kavandatud majas Tatari 21b Tallinnas. Viimases elas ja töötas algul Burman ise (lisaks tegevusele arhitektina oli ta ju andekas akvarellist), seejärel tegutses Ants Laikmaa ateljeekool, hiljem, nõukogude aastatel, kasutas sama ateljeepinda aga graafik Märt Laarman.
Karl Burmani kavandatud üürimajas Tallinnas Tatari 21b elas ja töötas algul Burman ise, seejärel tegutses seal Ants Laikmaa ateljeekool ning hiljem, nõukogude aastatel, kasutas sama ateljeepinda graafik Märt Laarman. (Foto: K. Mursu)
M. Laarman oma ateljees 1957. aastal. (Foto: EKM)
Vahel projekteeriti mõni uhke ateljeekorter lausa puumajja, säärast asja kohtab näiteks Tallinnas Laulupeo tänaval. Eesti ajal paigutati efektse klaaspinnaga ateljee suurema kivielamute kompleksi ühele nurgale, praeguse aadressiga Gonsiori 14 (Tallinn). On selge, et kunst tuli nende hoonete kaudu linnaruumis justkui rohkem esile, kehtestades ennast avaliku elu iseenesestmõistetava osana.
Tallinnas Gonsiori 14 asuv suure klaaspinnaga ateljee, mis paigutatud kivielamute kompleksi ühele nurgale, pärineb Eesti ajast. (Foto: K. Mursu)
Üksikuid selliseid ateljeekortereid ehitati 20. sajandi algul ja kahe maailmasõja vahel ka Tartus ja isegi mõnes väikelinnas, kuid väiksemates asulates ja eriti alevites võib silmatorkavalt suure aknaga ruum maja ülakorrusel sageli osutuda hoopis ühe teise, ka visuaalkultuuri valdkonnas tegutseva, kuid toona siiski mitte päris kunstnikuks loetud asjamehe, nimelt fotograafi ateljeeks. Fotograafidki kasutasid toona stuudiofotode tegemisel palju loomulikku valgust ja vajasid tohutuid aknaid. Eriliselt peened ateljeed ja ateljeekorterid olid mõistagi need, mis kavandati 1930. aastatel Vabaduse väljaku äärde kerkinud ultramoodsasse Tallinna kunstihoonesse. Asukoht uues teadlikult kujundatavas linnakeskuses tõstis kunsti ühiskondlikku prestiiži, kuid rõhutas samas selle paratamatut seotust poliitikaga.
Ateljee. Karl Pärismägi, 1938. (EKM)
Olukord muutus peale II maailmasõda. Stalini aja süngeimatel aastatel rõhutati kõiges kollektiivsust ja nii pidid ka kunstnikud hakkama teoseid looma mitte individuaalselt, vaid „loominguliste kollektiividena“. Selleks oli ette nähtud ühisateljeede rajamine, Tallinnas oli kavas seesuguse ehitamine endisesse Nõmme lunastaja kirikusse. Sellest plaanist ei saanud siiski asja, kuigi valmis isegi vastav ehitusprojekt. Siiski hoolitseti ka traditsiooniliselt ühekaupa ja omaette tegutsevate kunstnike loomeolude parandamise eest, nn töötavale intelligentsile heade tööolude ja priviligeeritud elamistingimuste tagamine oli üks uue võimu salakavalatest enesekehtestamisstrateegiatest. Nii kerkis sõjaeelse Kunstihoone kõrvale stalinistlik juurdeehitus, kus oli lisaks Kunstnike Liidu ametiruumidele rida ateljeesid. Tööruume säärases, „ateljeede hierarhias“ kõige elitaarsemaks peetud majas said endale lubada aga vaid piisavalt võimutruud või vähemasti mitte otseselt võimuvastased loojad. Ka Tartus valmis 1959 Vanemuise mäele nn kunstimaja, kuhu algul said ateljeepinna 19 kunstnikku.
Evald Okas oma ateljees 1969. aastal. (Foto: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, fotograaf: Oskar Vihandi)
Ateljeesid kavandati jätkuvalt ka kortermajadesse, näiteks paigutati neid terve rida Liivalaia tn 7 (Tallinn) ülakorrusele, trepikojad tuli selles majas ehitada tavalise hruštšovkaga võrreldes laiemad, et maalid ja skulptuurid ikka ülevalt alla saaks tuua. Üksikateljeed on näiteks Pärnu mnt 48 ja Gonsiori 17a katusekorrustel. 1980. aastatel projekteeriti ateljeesid isegi Lasnamäe majadesse, kus nende tarbeks ehitati mõnikord väga kõgeid, läbi kahe korruse ulatuvaid ruume, need Lasnamäe pinnad olid küll kunstnikkonna hulgas üsna ebapopulaarsed. Probleemina toodi välja majade ja nende ümbruse ebaesteetilisus ja ebainspireerivus. Ajad, mil paljud kunstnikud eelistavadki tööpindadena esmapilgul üsna koledaid keskkondi, näiteks endisi tööstushooneid, polnud Eestis veel alanud.
Aken minu ateljees. Aleksander Vardi, 1960. (EKM)
Noortele ja oma karjääri alles alustavatele kunstnikele anti samal ajal sageli ateljeepinnana kasutamiseks elamiskõlbmatuks tunnistatud kortereid lagunenud puumajades. Kui 1960. aastatel algas keldrikorterite likvideerimise kampaania, siis vormistati just paljud endised keldrikorterid ümber ateljeedeks. Ametlikult elada seal ei tohtinud, aga tegelikult sellistel pindadel mõistagi ööbiti, võeti vastu külalisi ja peeti pidusid. Meie pragune kunstiklassik Jaan Toomik pidi noore algajana mõnda aega ateljeena kasutama näiteks üht Kopli liinidel asuvat korterit, sealsest krooniliselt mittetoimivast tualetist olevat inspireeritud üks tema kuulsamaid ja skandaalsemaid teoseid…
Juba enne suurt ilmasõda olid mõnedki kunstnikud hinnanud vanalinna romantikat ja otsinud siin endale tööks sobivaid ruume. Teame Kristjan ja Paul Rauda tegutsemas Neitsitornis ning tervet rida kunstnikke, alates maalijatest ja graafikutest lõpetades seppadega, kes on oma töid loonud Pika jala väravatornis. Tänapäevaks on kunstnikud vallutanud veel mitmeid torne, näiteks Lowenschede tornis tegutseb keraamikakoda (sellest oli pikemalt juttu 2016. a veebruarikuu Pööningus – toim.). Ega need keskaegsed tornid oma järskude ja käänuliste treppide, kitsaste akende ning paksude müüridega esmapilgul just ideaalsed ateljeepinnad ole, kuid ruumi ja valguse omapära, aja ja ajaloo puudutus korvab nii mõndagi. Vanalinnas Pika ja Hobusepea tänava nurgal on koguni üks terve maja, mis on nõukogude ajast saadik kunstiateljeede päralt, enne uue hoone valmimist Pärnu maanteel asus siin osa kunstikombinaadi „Ars“ töökodasid, hiljemgi on sellesse majja tegutsema jäänud peamiselt tarbekunstnikud.
Autor: Oliver Orro
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum (EKM), Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Karola Mursu, Wikimedia Commons
Telli Pööning koju käima!
Ajakirja saab tellida siit: https://tellimine.ee/est/pooning-11791 või telefonil 617 7717 (Express Post).
Pööningu varasemaid numbreid saab tellida toimetusest e-posti aadressil toimetus@ajakiripooning.ee
