Linnukasvatuse katsejaam, kus tegeleti kanade ja hanede tõuaretusega, asus Kurtnas juba 1950ndate algusest. Kontorihooneks oli endine puidust karjamõis looduskaunis kohas Keila jõe ääres paisjärve kaldal. Uue maja ehitus sai teoks tänu Kiievis toimunud rahvusvahelisele linnukasvatajate konverentsile, kus osalesid ka Kurtna katsejaama töötajad. Konverentsi lõppedes kutsuti osavõtjad tutvuma Eesti NSV linnukasvatusega ning selleks sündmuseks hakatigi kavandama uut peahoonet. Asjasse sekkus tollane põllumajandusminister Edgar Tõnurist, kes kutsus arhitektiks Valve Pormeistri.
Kurtna keskusehoone arhitektuuris resoneerub terve ajastu, mis sai Eesti arhitektuuris omamoodi murranguliseks. Võib öelda, et Kurtnast sai alguse nõukogude perioodi maa-arhitektuuri edulugu ja sellest kujunes täiesti unikaalne nähtus. Paari järgnenud aastakümne vältel sündisid arhitektuuriuuendused just maal, kolhoosides ja sovhoosides, kus majandite esimehed tellisid üksteist üle trumbates eriprojekti järgi maju. Eriprojekti järgi maja ehitamine oli ka poliitiliselt tähendusrikas, andes tellijale võimaluse teha „nii nagu Läänes” ja jättes arhitektile vaba eneseväljenduse.
Moodsa maa-arhitektuuri esimese pääsukesena jäi Kurtna keskusehoone pikaks ajaks imetlus- ja jäljendamisobjektiks. Uudistajaid vooris nii Eestist kui väljastpoolt. Millal iganes oli tarvis esitleda Nõukogude Liidu moodsat arhitektuuri, sobis selleks Eesti arhitektide looming.
Pööningu sügisnumbris 3 (22) / 2020 kirjutame ühest nõukogude perioodi märgilisest hoonest, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoonest.
Autor: Liina Jänes
Fotod: Tõnu Tunnel
