Langebrauni lastenõud

„MEIE VÄIKESED KÄSKIJAD“

… sellist pealkirja kandis fotorubriik 1930. aastate Eesti populaarseimas naisteajakirjas Maret, kus poseerisid piduriietuses väikesed poisid ja tüdrukud. Lõbusate ning enesekindlate nägudega „väikesed käskijad“ peegeldavad ilmekalt kogu ühiskonna suhtumise muutust lastesse. Kui seni olid perekonnas olulisimateks tegijateks tööjõus täiskasvanud, siis nüüd pöörati pilk laste suunas. Nende soovidega tuli arvestada, nendega pidi mängima ja koos õppima, sest nemad olid tulevik. Selle taga olid laiemad muutused ühiskonnas tervikuna – tugevnev keskklass, linnastumine, parem haridus jpm. Kindlasti ka rahvustunde tugevnemine ja oma riik.

Lastega arvestamine ja nendesse kui võrdväärsetesse partneritesse suhtumine laiendas neile ka seni vaid täiskasvanutele lubatu – näiteks õiguse kasutada kauneid portselanist nõusid. Olukord, kus lapsed ja portselan olid võrreldavad elevandiga portselanipoes ning peeneid vaase, taldrikuid-tasse võisid nad silmitseda paremal juhul vaid kaugelt puhvetiklaasi tagant, oli möödas. Et situatsioon veelgi võrdsem oleks, pidid oma nõud saama ka „käskijate“ eneste lapsed – nukud.

POPULAARNE PORTSELAN

Vabariigiaegne jõukas ostjaskond armastas oma rahakoti paksust demonstreerida. Toonane ettekujutus heast elust kajastus peenemates maitse-eelistustes. Nii muutusid portselanist esemed, mis seni olid kuulunud ju peamiselt härraste laudadele, 1920.–1930. aastatel moetoodeteks ja polnud elus edasijõudnud eestlaste kodudes enam mingiks harulduseks.

Portselani ei ole Eesti tööstuslikult kunagi valmistatud, kuna tehnoloogiline protsess on keerukas ja vajaminevat peenliiva siin ei leidu. Suurema osa vabariigi ajal müügile jõudnud portselanist moodustavad Nikolai Langebrauni 1928.–1940. aastal Tallinnas tegutsenud ettevõttes dekoreeritud esemed, kus Saksamaa, Tšehhoslovakkia ja Soome tuntud vabrikute toodangut lihtsalt „kaunistati”.

Peamiselt kirjutrükitehnikat kasutades kanti pabertrükipildid portselanile, mis seejärel põletati ja mõnikord maaliti hiljem ka osaliselt üle. Ühesuguse motiiviga pilte oli mitmesuguse kuju ja suurusega, et neid saaks kasutada erinevate nõude dekoreerimiseks. Tehnika oli lihtne ja enamasti olid dekoreerijateks tavalised tükitöölised. Suurem osa piltidest osteti Wilhelm Schelleri firmast Leipzigist. Tüüpmustrid ja –pildid valiti enamasti välja näidiste kataloogidest, kuid esitati ka omapoolseid eritellimusi.

Lastedekooride trükipiltide näidised Wilhelm Schelleri Leipzigis asunud firma kataloogidest, mis Nikolai Langebrauni tööstusesse sisse osteti. Teiste trükipiltidega võrreldes on need küllaltki kallid, kuna on keerukad ja kasutatud palju erinevaid värve.
Sport ja meelelahutus – kelgutamine ja suusatamine, tennis ja kriket, rannamõnud ja purjeka ujutamine.

Punapõsksed ja hästi söönud „väikesed käskijad“ oma mänguasjade, lemmikloomade ning tsirkuseartistidega Schelleri firma kataloogidest.

Populaarseimad olid universaalsed lillede ja puuviljade pildid, samuti lähtuti erinevatest huvigruppidest. Näiteks Eesti linnade- ja vaatamisväärsuste piltidega suveniiresemed turistidele, ettevõtete ja kohvikute logodega nõud, erinevate pühade eel aga jõudis müügile käbide, värviliste munade või tibudega kaunistatud portselan. Oluliseks huvigrupiks olid muidugi ka lapsed. Neile mõeldud väikesemõõdulisi toidu- ja nukunõusid kaunistati mitmesuguste mänguasjade piltidega – pallid, tõukerattad, kärud, nukuvankrid ja –hällid, eriti armastatud olid pehmed kaisunukud – punase vestiga karu Paddington ja pisut metsiku välimusega mooramaa poiss Golliwog. Lisaks mänguasjadele kasutati kujunduses palju tuntud raamatukangelasi – päkapikud ja haldjad, ulakas poistepaar Max ja Moritz, Disney filmidest tuntud Miky ja Minny, Donald, Pluto jt. Laste dekooridel kajastub mitmekülgselt nende meelistegevusetega seonduv – tsirkuseklounid ja -ahvid, uljad sportmängud, lemmikloomad ja -linnud, aga ka lõbusale puhkusele vastu kihutav vedur või lennuk ja seda kõike moodsalt jäädvustav fotoaparaat.