Legendaarse kunstikogu tagasitulek

Johannes Mikkel tavatses rääkida, et kunstil on võluomadus sattuda sinna, kus seda armastatakse. Seda kinnitavad mitmed tema kogu kaudu nüüd avalikkuseni jõudnud teoste lood. Keerulistel aegadel satuvad ka kunst ja kunstnikud löögi alla ning kunstipärandi säilimine on siis sageli kui õnneloos, mille „võiduvõimalusi“ suurendavad kordades pühendunud ja missiooniga inimesed – sellised nagu praegust artiklit kirjutama ajendanud kunstikogujad. Turbulentsel ajal kunstikogu kujunemisest ja selle pöörasest saatusest räägib ka praegu Mikkeli muuseumis avatud näitus „Tagasitulek. Jakov Rubinšteini kunstikogu”.

1970. aastatel teadis Jakov Rubinšteini kogust ja külalislahkest kodust iga vähegi uuendusmeelne kunsti, teaduse ja muusikaga seotud inimene Moskvas. Jõuka Varssavi juudi kaupmehe perre sündinud ja Peterburis üles kasvanud Jakov Rubinštein alustas kunsti kogumist 1950. aastate teises pooles, et „tähistada Stalini surma”, nagu ta ise ühes intervjuus on öelnud. See legendaarseks saanud kollektsioon kujunes 1960.–1970. aastatel ning oli oluliseks täienduseks George Costakise kuulsale kogule. Rubinštein julges osta ametlikult veel põlu all olnud avangardi ja isegi represseeritud kunstnike teoseid, tuntud nimede kõrval ka toona veel tundmatuid kunstnikke. Peagi sündis soov kogutud kunstivarasid ka teistele näidata ning esimene erakogu näitus toimuski 1966. aasta sügisel Eesti Kunstimuuseumis. Kadrioru lossi kahes saalis oli väljas kokku 120 teost, ilmus kataloog, mille sissejuhatava artikli kirjutas tol ajal üks väheseid Vene avangardi asjatundjaid, kunstiajaloo professor Dmitri Sarabjanov.

Kollektsiooni mõjukuse kõrval väärib esiletoomist ka koguja isik ja tema tihe side Eestiga. Jakov Rubinštein külastas Eestit sageli: Esimese maailmasõja ajal oli toonasest Petrogradist siia kolinud tema vanem vend Rubin ning pärast sõda taasühines ta selle osaga oma perest. Vennatütre Dagmar Normeti perega olid Rubinšteinil väga soojad ja lähedased suhted. Ühtlasi annab see selgituse, miks esimene Rubinšteini kollektsiooni näitus toimus just Eestis, kus oli Moskvaga võrreldes ka veidi vabam kunstipoliitika.

1966. aasta sügisel avati Kadrioru lossi saalides väljapanek „Vene kunstnike maalide, joonistuste ja akvarellide näitus J. J. Rubinšteini kogust“. Sama aasta alguses oli muuseumi direktoriks saanud noor ja teotahteline Inge Teder, kelle juhtimisel kujunes muuseumist edumeelne Eesti kunstielu keskus. On märkimisväärne, et sel ajal saadi ametivõimudelt luba erakogu näituseks. Eesti Kunstimuuseumis toimus veel kaks Rubinšteini kollektsioonil põhinevat näitust: „20. sajandi esimese kolmandiku Vene kunstnike maal ja graafika. J. J. Rubinšteini ja T. S. Žegina kogust“ 1967. aastal (rändnäitus, mida esitleti Moskvas, Tallinnas, Vilniuses, Kaunases, Almatõs, Novosibirskis, Lvivis ja Vologdas) ning „Vene ja Nõukogude teatrikunst J. J. Rubinšteini ja I. V. Katšurini kogudest“ 1978. aastal (näitus, mis rändas Tallinnast edasi Kostromasse ja Jaroslavli). Kindlasti külastas Tallinnas neid näitusi ka Johannes Mikkel, kuid kahjuks ei ole teada, kas ta oli Rubinšteiniga isiklikult tuttav.

Kunagisest hiilgavast ja terviklikust kollektsioonist on pärijate valduses nüüdseks säilinud vaid väike osa. Pärast Rubinšteini surma jäi suurem osa kunstiteoseid tema kolmandale abikaasale, kunstiteadlasele ja Tretjakovi galerii teadurile Tatjana Rubinšteinile. Neist enamik on praeguseks müüdud muuseumidele ja teistele kunstikogujatele Venemaal. Õnneks pärandas Jakov Rubinštein osa oma ajaloolisest kollektsioonist esimesest abielust sündinud ainsa poja tütrele ning just see on säilinud tervikuna. Düsseldorfis elav Tanya Rubinstein-Horowitz on püüdnud hoida vanaisa nime ja legendaarse kunstikogu mälestust au sees ning korraldanud näitusi nii Saksamaal Düsseldorfis ja Neussis kui ka nüüd taas Eestis.

Rubinšteini kollektsiooni ülevaade Mikkeli muuseumis esindab küll väikest osa kunagisest hiilgusest, kuid sellegipoolest kajastavad teosed koguja peamisi huvisuundi, avades märkimisväärsete kunstinäidetena tähtsamaid teemasid. Näitusel välja pandud tööde valiku on teinud Rubinšteini kunstikogu juba aastaid uurinud kuraator, kunstiajaloolane Olga Sugrobova-Roth.

Jakov Rubinšteini kohta on öeldud, et ta „kogus silmadega“ ja lähtus teose esteetilisest kvaliteedist, mitte kunstniku nimest. Ta alustas avangardkunstnike loomingu kollektsioneerimist palju aastaid enne seda, kui neid hakati ametlikult tunnustama. Samuti huvitas teda kunstnikutöö köögipool. Seetõttu hoidis ta viimistletud lõppteoste kõrval hoolikalt tallel ka joonistusi, eskiise ja esmapilgul juhuslikena mõjuvaid visandeid – töid, mis avavad ilmekalt nii loojate mõttemaailma kui loomeprotsessi. Paljude kogus esindatud kunstnike nimesid teab laiem publik vähe, sest repressioone üle elanud meistritena jäeti nad nõukogude ajal ametlikust kunstielust kõrvale ja nende töid riiklikesse kogudesse ei ostetud. Rubinšteini kollektsiooni kuuluvad nii represseeritud ja laagrites hukatud kunstnike kui ka rehabiliteeritud, kuid vabastusejärgselt tõrjutud meistrite teosed. Majandusteadlasena pidas ta aktiivselt avalikke loenguid ja rändas palju ringi. See võimaldas tal laiendada kunstikogumise geograafilisi piire ning tutvuda ka pealinnast kaugemal elanud kunstnike loominguga. Jakov Rubinšteini puhul imestati sageli, et koguja pääses ametivõimude tagakiusamisest, kuigi tema isepäisus ja vabameelsus olid laialt teada.

Rubinšteini kollektsioonis moodustab tähtsa osa teatrikunst: lavakujundused, eskiisid, kostüümikavandid. Kui osade kavandite puhul on teada teater ja lavastus, siis nii mõnegi töö sihtmärk on teadmata. Siiski kajastavad need kõik 20. sajandi esimese poole teatrikunsti mitmekülgsust ning suundumusi dekoratiivsest maalilisusest ekspressionismi ja konstruktivismini.

Jakov Rubinšteinile oli kunstis kõige olulisem inimene – kunstnik ja tema kujutatud isik, inimese kaudu väljendatud ideed ja väärtused. Seega on tema kollektsioonis palju portreesid, sealhulgas terve hulk graafikat ja joonistusi oma aja mõttekaaslastest ja tutvusringkonda kuulunud inimestest. Vahetutel ja hoogsatel portreedel on sageli napi joone või mõne üksiku laiguga edasi antud inimese olemus, tööde taustal aga seisab terve ajastu – toonased Moskva intellektuaalid ja kunstiinimesed, kes hoidsid eemale „punaväljakutelt“ ja ametlikelt lavadelt. Tänu missioonitundega kollektsionäärile on nad aga järeltulevatele põlvedele jäädvustatud ja hoitud.

Autor: Aleksandra Murre
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum

Illustratsioonid

Ilja (Elish, Elias) Grinman (1875 Rostov Doni ääres–1944 Auschwitz) Kunstnik Isaak Brodski portree. 1924. Süsi, paber

Isaak Izrailevitš Brodski (1884–1939) oli kunstnik.

Portree on pärit ajast, kui Grinman ja Brodski omavahel tihedalt läbi käisid. Paraku läksid nende teed üsna pea lahku. Brodskist saab bolševistlike liidrite ametlik portretist, aastal 1934 aga Ülevenemaalise Kunstiakadeemia direktor. Grinman seevastu emigreerub 1927. aastal Prantsusmaale ning edasised andmed tema loomingu kohta peaaegu puuduvad. Aastal 1944 satub ta juutide transiitlaagrisse Drancy’s ning hukkub Auschwitzis. Tanya Rubinstein-Horowitz leidis Grinmani nime sama ešeloni nimekirjas, millega viidi viimaseks jäänud teekonnale ka Jakov Rubinšteini isa ja noorem vend.

Vladimir Lebedev (1891 Peterburi–1967 Leningrad)
Tulevane jõhkard (originaalpealkiri: Грядущий хам). Tušš, paber

1905. aastal, esimese Vene revolutsiooni ajastul avaldas tuntud mõtleja ja kirjanik Dmitri Merežkovski essee „Tulevane jõhkard“, mis justkui ennustas tulevast kaost ette.

Väga võimalik, et just see, tollal marulist vastukaja leidnud sünge tulevikunägemus saigi aluseks Lebedevi joonistusele, mis sündis 1920. aasta paiku. Malakaga relvastatud huligaani hirmuäratav kuju kehastas kunstniku kujutluses neid tumedaid jõude, mis viisid bolševike revolutsioonini ja sealt edasi kodusõjani. Vladimir Lebedev oli Jakov Rubinšteini lähedane sõber ning tema kogus on mitmeid Lebedevi töid.

Anatoli Petritski (1895 Kiiev–1964 Kiiev)
Õlu ja vähk. Lavakujundus. Tušš, akvarell, paber

Kiievi teatri- ja dekoratsiooniuuendused sündisid väiketeatrite ja stuudiote lavadel, ühekordsetes etendustes ja kabareekujundustes.

1914. aastast teatris töötanud Petritski oli üks ukraina stsenograafia rajajaid. 1929. aastal Harkivis avaldatud album „Petritski teatrikostüümid“ sai tänuväärt materjaliks Aleksandra Eksteri kompositsiooniõpetuses ja sellel oli koht ka Pablo Picasso raamatukogus.

Aleksandr Hvostenko-Hvostov (1895–1968). Sõdurid kõrbes. Kostüümikavand Sergei Prokofievi ooperile „Armastus kolme apelsini vastu“. Guašš, pliiats, värviline pliiats. Tanya Rubinstein-Horowitzi kogu