Põhja-Eesti paesel pinnasel endises Keila kihelkonnas asub tagasihoidlik, ent oma lihtsusega võluv Voore mõis. Näoga pigem oma asukate kui väljastpoolt tulijate poole, on Voore justkui väike kindlus, kuhu muu maailma kära ja kiire argipäeva eest peitu pugeda – seda juba tänu mõisasüdame omalaadsele planeeringule, kus häärber seisab tulija jaoks seljaga. Ent pererahvas on külalislahke ja soe, valmis võõrustama ning külalistele enda hoitavat pärandit esitlema.
Esimesed kirjalikud teated Voore (Forby) rüütlimõisast pärinevad Liivi sõja ajast, aastast 1569. Mõisasüda koos oma barokselt priske peahoone ning ringikujulise esiväljaku ümber paiknevate kõrvalhoonetega kujunes välja tõenäoliselt 17. sajandi lõpus–18. sajandil, olles sel ajal Tiesenhausenite suguvõsa valduses. Sajandite jooksul kuulus Voore mõis veel Dahlidele ja Freydele, viimaseks aadlikust omanikuks enne Eesti Vabariigi maareformi oli Alfred Eduard von zur Mühlen.
1919. aasta mõisate riigistamise tulemusena jagati Voore mõis talumaadeks. Mõisasüdame, uue nimega Voore talu sai endale teenete eest Vabadussõjas kindral Andres Larka, kes selle aga peagi vendadele Karl ja Hermann Kilgasele edasi müüs. Nende kunstnikust vend August Kilgas, kes Voorel aastakümneid puhkamas käis, on mõisa ka oma loomingus kujutanud.
Pikemalt saab Voore mõisa uuestisünnist lugeda Pööningu talvenumbrist nr 4 (34) / 2022.
Autor: Karola Mursu
Fotod: Patrik Tamm, erakogu
