Euroopas olid hiliskeskajal levinud kolme põhitüüpi iluaiad: väiksed lillepeenraga ääristatud muruaiad, suuremad puuviljaaiad ning ulatuslikud pargimaastikud imetlemiseks või jahipidamiseks mõeldud loomade ja lindudega. Valduste suurus ja mitmekesisus olid seoses sotsiaalse kuuluvusega.
Iluaeda kui maastikku võime sageli näha keskaegsetel pühapiltidel. Kindlasti oli taimede kujutamise üheks eesmärgiks iseloomustada maastikku, ent kogenud silm märkab, et mitte kõik taimed ei kasva seal nii, nagu oleme harjunud neid looduses nägema – sageli on kunstis kujutatud iluaedade taimede taga sügavam sümboolika.
Iluaedadest ja taimede tähendusest hiliskeskaegses kunstis ning sellest, kuidas tänapäeval ühte lilleaasa rajada, saab lugeda Pööningu sügisnumbrist.
