Lõuna-Eesti, paiga vaim ja Karl Pärsimägi

Lõuna-Eesti koosneb paljudest eristuvatest ja omavahel põimuvatest paikadest, mis annavad kokku äärmiselt kireva ja detailirohke terviku. Kolme suurt paikkonda laias laastus kirjeldades on leitud, et Mulgimaad näib kõige enam määratlevat eneseuhkus ja jõukus, Võrumaad oma keel ning Setomaad eriline usuelu ja kombestik. Emajõest ja Pärnu jõest allapoole jääva paikkonna kultuurilistele omapärade mõistmiseks on püütud sõnastada seda raskesti tabatavat „miskit”, mis on vorminud siinsete inimeste mõttemaailma ja tunnetust ning on vahetult kohal seal tegutsenud loojate südamega üles ehitatud teostes.

Lõuna-Eesti vaimsuse kirjeldamisel on esile tõstetud kohavaimu, kuraasi ja keelega seotud meelsust. Kõige enam näib lõuna-eestiline vaimsus olevat seotud just sealse koha vaimuga. Lõuna-Eesti koha vaimule ehk genius loci’le on iseloomulik elamine paigas, mitte ajas. Paiga vaim lõunaeestilises tähenduses on inimeste ühes paigas tegutsemisest, samas maastikus kulgemisest tekkinud lugematute kihistuste kogum, mis on kujundanud seal elavate inimeste mentaalset palet. Arvestades Lõuna-Eesti moderniseerumise vaatepunktist perifeerset staatust, võib arvata, et siin püsis pikalt elujõulisena ajakäsitlus, mis järgis loomulikku, looduse etteantud eluringi.

Lõuna-eestilist kohavaimu määrava ruumi osadeks on maastikulised ja inimeste poolt tähistatud geograafilised paigad nagu külad, teedevõrgustik, kirik jne. Maastik on siin vaheldusrikas ja mosaiikne, sopiline. Kõrgemad ja laugjamad künkad, orus terendavad järved või looklev oja, metsade vahel põllulapid ja jälle mets, ka läbimatu raba ja soo. Lõuna-Eesti kirjandust analüüsides on leitud, et koht hoiab siin koos kogukonda, keelt ja kultuuri. Selgelt vastanduvad koha sisene ja väline maailm, näiteks linn. Koht Lõuna-Eestile kõige omasemas tähenduses on talu, mida mõistetakse tõelise kodu vastena ning mille õuel asub kõigi väärtuste keskpunkt.

Süda tähtsam kui aju

Maalikunstnik Karl Pärsimäe isatalu asus Antslast veidi lõunapool Oe külas. Naabrusse jääva kõrgel künkal seisva Urvaste kiriku juurest avanes uhke avar vaade üles Restu küngastele, lõuna pool üle tasandiku Karula Lüllemäeni ja Mustajõe metsaviirgudeni, järsust nõlvast Uhtjärve orgu kulgevale teele, läikivale järvepinnale. Sika talu, mille peresse Pärsimägi 1902. aastal noorima lapsena sündis, oli rajanud tema vanaisa. Kuivõrd mängisid Pärsimäe kujunemises kaasa kodus ja külakogukonnas kogetud suhted, kohatud inimesed ja elutunnetus, võib vaid oletada. Pärsimäe side oma sünnipaigaga oli aga tugev ja püsiv – inimestega suhtles ta kõikjal kohalikus võru murrakus, talle meeldis viibida kodukoha inimeste ja maastike keskel. Kodutalust ja selle lähimast ümbrusest kujunes üks pidepunkte Pärsimäe Lõuna-Eestiga seotud loomingus.

Süüvides sellesse, kuidas on kirjeldatud Võrumaa taluinimeste mentaliteeti, ei tundu enam niivõrd mõistatuslikuna, et just siinsest keskkonnast tuli eesti kunsti üks enam mängulist ja vaba värvi armastanud meistreid. Üks ilus kirjeldus sõnastab, et võrukesel oleks nagu süda tähtsam kui aju, siinse „hubase mentaliteediga” rahval puudus ratsionaalsus. Võrukestele meeldisid roosatavad, meest lõhnavad tatrapõllud, kohaliku kartulisordi, väikevereva sini-lillakas õitemeri. Hiljem kui Lõuna-Eesti lina hinnad langesid, kasvatati lina Võrumaal nagu vanast harjumusest: „Ega ta vaeva tasu, aga õitseb nii ilusasti.” Võru linna ja kodukoha maastikega on seotud Pärsimäe loomingu kõige värvikirevaim osa.

Kaaslased Pallase kunstikoolist mäletavad Pärsimäge sooja ja vaikse, hea huumorimeelega, samas mõistatusliku ja kinnise, läbi kunsti elava ja lõputult loomingulise noore mehena, kel seljas Võrumaa talupoisi takune villasest riidest kuub. Teda peeti isegi veidrikuks, kes pildus jutu sees palju muule seltskonnale võõraid võrukeelseid kilde. Temas oli aga sees sedavõrd tugev loominguline pinge, mis ei lasknud end kuidagi kõigutada, vaid jäi alati endale kindlaks. „Karl Pärsimägi aga on mees, kes laseb endale kõnelda õige palju, kuid kes siiski teeb nii nagu tema tahab,” kirjutati kord temast.

Akvarellidega taluõuel

Astunud vastselt loodud Pallase kunstikooli õpilaseks, sõitis Karl Pärsimägi koos kaaslastega 1923. aastal õppereisile Saksamaale. Läbi käidi Saksamaa kõige väljapaistvamad kunstikeskused, mis pakkusid Võrumaa metsade vahelt tulnule tõelist moodsa kunsti tulevärki. Pärsimägi oli tundlik hing, kes vaimustus sügavalt spirituaalset väljendusrikkust taotleva Der Blaue Reiteri rühmituse kunstnike nägemuslikust ekspressiivsusest.

Kohe reisi järel maalis ta sarja akvarelle, mis on kogu tema loomingu kontekstis erakordsed. Sarnaselt teiste Ida-Euroopa modernistlike „külageeniustega“, nagu Marc Chagall ja Kazimir Malevitš, on Pärsimägi kujutanud endale kõige omasemat keskkonda – taluõue argielu –, kuid loonud sellest äärmiselt julge keelega kordumatud fantaasiapildid, mille puhul ta on ületanud ajalised ja ruumilised takistused ning loobunud perspektiivi ja proportsiooni üle peamurdmisest.

Taluõue akvarellidel on Pärsimägi loominguliselt mänginud taluelu elementidega, nagu kõikvõimalikud pudulojused, tarad, vankrid, redelid, hooned, õues toimetavad ja voodis teki all magavad eided-taadid, ning loonud neist kireva ja pulbitseva, ent samal ajal ka üllatavalt harmoonilise, taevasse rattana maalitud päikesest ülekullatud või kuusirbi külmast valgusest üleujutatud terviku. Vaated „taluõue kosmosele“ on võluvalt vabad ja vaimukad. Võrreldes ülejäänud loominguga on Pärsimäel siin justkui õnnestunud värvidega edasi anda seda raskesti sõnastatavat, kuid sellevõrra põnevamat „lõunaeestilikkust”. „Taluõue kosmose” akvarellide kaudu on Pärsimägi visualiseerinud sissevaated lõunaeestilise vaimsuse maailma, milles põimuvad mängulisus ja lüürilisus, vahetu südamlikkus, argielu, fantaasia, värvirõõm.

Pallase koolis õppis Pärsimägi pikalt, nii 1920ndate kui 1930ndate aastate esimesel poolel. Sinna vahele jäid aga aastad, mil ta pöördus tagasi kodutallu. Pärsimägi müttas talutöödega, tegutses isa ehitatud Nässmetsa veskis möldrina, huvitus kõiksugu mehhanismidest ja nokitses rehepeksumasina kallal. Tema sel ajal loodud tööde kohta on vähe teada. Mainitakse, et talus leidus „aidatäie täis maalitud lõuendeid”. Ilmselt näitas Pärsimägi sel ajal loodud töid vähestele, võib-olla mitte kellelegi. Kohalike seas tunti Pärsimäge „Sika kunstnikuna”. Sageli vestles ta külateedel ringi jalutades oma hea tuttava ja naabri Bernard Kangroga, kes on meenutanud tema „jäägitult kunstile andunud siirast loomust”.

Nii talutoas kui pühakojas

Üks Karl Pärsimäe tuntumaid maale „Talutuba soemüüriga” õhkab punaka värvi kaudu justkui soojust. Teose keskmes on lõunaeestlastele nii omane piirkonna loodusest pärit savist põletatud punastest tellistest, tule soojust salvestav hõõguvpunane soemüür, selle ees vana naise vertikaalne figuur, mis koos avaraks maalitud talutoaga tõstab reaalse motiivi kõrgemale argisest. Pärsimägi intuitsioon pani teda märkama erinevate paikade fragmentide võimet edasi anda kogemust tervikust, totaalsusest. Samasuguse lihtsuse ja aususega ning kõhklematu julgusega läheneb ta motiividele nii kodutalu olustikus kui sakraalses pühapaigas, õigeusukiriku ikonostaasi ees seistes. 1934. aasta Petseri retkel loodud tööde seast eristuvad kirkaimatena kloostri interjööri vaated, kus põhirolli mängib taas rõõmsameelne, puhas punane, millele lisavad päikselist helki interjööri kullatust edastavad kollakad toonid. Värv andis Pärsimäe maalidel alati edasi tema tagasihoidliku loomuse taha peidetud emotsioone, mis kandusid säravast helgusest ja elujanust sinisesse-kurblikku melanhooliasse. Pärsimägi oma tundliku loomusega annab kindlasti alust juba Friedebert Tuglase väljakäidud mõtisklustele Lõuna-Eesti loomeinimeste romantilisest hingelaadist.

„Taluõu” selle laiemas, paigavaimu kokku võtvas tähenduses, oli käivitanud Pärsimäe fantaasiamaailma kanalid. Just siin tegutsedes oli ta loonud oma kõige julgemate värvikooslustega maalid. Füüsilises mõttes kujunes „taluõu” Pärsimäele aga aina kitsamaks ja piiravamaks. Vabameelsust ihkava kunstnikuna, kes vaatab vastu „Autoportreelt pärlitega” (u 1935), oli soov astuda väljapool tajutavasse värskesse õhku – mida ta ka teeb 1937. aastal Pariisi elama asudes.

Autor: Liis Pählapuu (kunstiteadlane)
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Võrumaa Muuseum, erakogu