18. sajandit nimetatakse valgustussajandiks, sest sellal hakati üha enam rääkima vaimuvalguse levitamisest. Vastandina haritlaskonna propageeritud mõistuse kultusele lõi aadelkonna suunatud peavool uue kunstistiili – rokokoo, mis oli õrn, tundlik, vahel lausa frivoolsuseni meeleline. Naiselikkuse ülistamine muutis kõik kergeks, elegantseks ja mänguliseks. Sellest lähtuvad rafineeritud naudingute otsingud arendasid köögikunsti eriti just kergete einete, vahepalade ja maiustuste vallas.
Kuigi mõiste „piknik“ võeti kasutusele alles hiljem, sai loodus kohaks, kus võis tunda end vabana kohustustest ning nautida nii seltskonda kui häid sööke-jooke. Tegemist oli tõelise vabaduse hetkega, mil nii mitmedki reeglid kaotasid kehtivuse. Seetõttu näeme otse murule asetatud laudlina roogade ja veinipudelitega, samuti maas istuvaid noorhärrasid. Kindlasti kõrvaldas energiat kulutav jahilkäik ja värske õhu üleküllus kõrgema ühiskonnaklassi suure mure – isupuuduse!
Pööningu talvenumbris nr 4 (41) / 2023 kirjutame toidu kujutamisest rokokookunstis.
Autor: Anu Allikvee
Illustratsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Wikimedia Commons
