Ida-Aafrikast pärinev kohv jõudis Euroopasse Veneetsia kaupmeeste vahendusel 16. sajandi teisel poolel. Baltimaadesse hakati kohvi sisse tooma 17. sajandi teisel poolel Saksamaalt ja Hollandist, peamiselt Lübeckist ning Amsterdamist. Uue joogi omaksvõtust annavad tunnistust 18. sajandi jõukate kodanike varaloendid, kus leidub juba arvukaid kohvikeetjaid, -veskeid, -kanne ja katlaid, samuti kohviserviise. Kui varem nautisid baltisakslased hommikujoogina sooja mee, ingveri või vürtsidega maitsestatud õlut, siis nüüd tõrjus selle
välja kohv. Mõisadaamid hakkasid korraldama pärastlõunaseid kohvitunde. Seetõttu vormiti ka hõbedasi õllekanne kohvikannudeks ümber.
Tee tuli nii Euroopasse kui Venemaale 17. sajandi algul Indiast, Eestisse hakati teed importima umbes samal ajal kohviga, kuid tunduvalt väiksemas koguses. Kohvi ja teed soovitati tarvitada paljude haiguste raviks; usuti, et kohv tugevdab südant, maksa ja verd, tee aga sobib närvide turgutamiseks.
Pööningu suvenumbri nr 2 (26) / 2021 toidukultuuri loos kirjutame samuti vesistel teemadel: kohvi ja tee jõudmisest Eestisse.
Autor: Anu Kannike
Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Tallinna Linnamuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Viljandi Muuseum
